Armastus

Armumise all mõeldakse tugevat tundekogemust, milles armunu tunneb end teise inimesega kokku sulavat. See on suhteliselt lühike ja intensiivne tunnete läbielamise periood, mis kestab mõnest kuust paari aastani. Armunu näeb ümbritsevat elu paremana, armastatut läbi ”roosade prillide” ning ennast senisest tugevama ja suutlikumana. Armumisega kaasnevad muutused, mis võivad lühikese ajaga elu pea peale pöörata. Kõik inimesed võivad armuda – nii teismelised kui täiskasvanud.

Armumine ei saa kesta väga pikka aega, sest keha ei jõua pidevalt armumisele iseloomulikus intensiivses seisundis püsida. Teadusuuringutes on leitud, et mõne kuu või paari aasta jooksul areneb armumine edasi  sügavamaks ja kestvamaks kiindumuseks, mida võib nimetada ka “tõeliseks“ armastuseks.  Sellele on iseloomulikud väiksema intensiivsusega, kuid kestvamad tunded. See võib olla kiindumus kogu eluks – see põhineb vastastikusel andumusel ja usaldusel, seksuaalsel külgetõmbel ja lähedussoovil.

Armastuse ja armumise erinevust on aidanud esile tuua ka kaasaegsed teadusuuringud. Uurija Helen Fisher New Yorgi Rutgersi ülikoolist on leidnud, et armunud inimesel aktiveeruvad ajus mitmete ainete, sealhulgas dopamiini ja noradrenaliini retseptorid. Need ained tekitavad kõrgendatud meeleolu, tegutsemishoogu, vähenenud unetarvet, ärevust ja söögiisu kaotust. Kui dopamiini hulk ajus suureneb, siis tõuseb omakorda testosterooni ehk seksuaaliha suurendava hormooni tase nii meestel kui naistel. Pikaajalisele armastusele on aga seloomulik ohutuse, heaolu ja rahulduse tunne, mida seostatakse peamiselt serotoniini ja oksütotsiini toimega ajus.

Peatüki koostamisel on kasutatud raamatut Helen Fisher. Miks me armastame? Väike Vanker 2006.

Armastusega võib kaasas käia armukadedus ja soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada. Armukadedus võib olla loomulik tunne, kuid kui seda väljendatakse ähvarduste, vägivalla, kontrollimisena või manipuleeriva käitumisena, siis on see omane pigem omamissoovile ja võimuihale mitte tõelisele armastusele.
Oma armastatust võib ka liigsesse sõltuvusse sattuda – see võib aja jooksul ühele või mõlemale osapoolele koormavaks muutuda. Hea on armastussuhtes säilitada oma isiklikud huvialad, sõbrad ja teised olulised suhted, leides tasakaalu armastatuga kahekesi olemise ja ülejäänud elu vahel.
Nii armunud olla kui armastada võib ka ühepoolselt, ilma vastuarmastust leidmata. Mis juhtub, kui teine pool ei vasta armastusele või kui avastatakse, et enda tunded on partneri suhtes muutunud? On loomulik, et oma armastusele oodatakse vastust. Selles ei saa aga kunagi kindel olla ega seda nõuda, sest keegi ei saa meid vägisi kellessegi armuma panna. Armastust ei saa kinni hoida ega sundida. Oluline on lähtuda oma tunnetest ja olla aus oma partneri vastu. Pettumuse kogemine on ühtaegu rikastav kogemus, mis võimaldab uute suhetega edasi minna.