HIV ja AIDS

Kuidas HIV levib?

HIV levib nakatunud inimeselt nakkuseta inimesele vere (ka menstruaalvere), seemnevedeliku ehk sperma (ka eelsperma), tupesekreedi ja rinnapiima kaudu:

• seksuaalsel teel (nii tupeseksi, anaalseksi kui suuseksi korral)
• otsesel kontaktil nakatunu verega
• emalt lapsele raseduse, sünnituse ja imetamise ajal
• Vere kaudu levikuks on vajalik nakatunud vere sissepääs teise inimese vereringesse, mis võib toimuda näiteks ühiseid süstimisvahendeid kasutades.

HIV-st võib olla ohustatud igaüks, see ei sõltu sellest, kes sa oled, vaid sellest, kuidas sa käitud. Laialt on levinud valearusaam, et HIV levib ainult teatud riskirühmade hulgas (näiteks prostitutsiooni kaasatud, süstivad narkomaanid, meestega seksivad mehed). Tegelikkuses toimub aina enam nakatumisi just heteroseksuaalsel teel. Riskeeriv käitumine, näiteks kondoomita seksuaalvahekord, seab kõik inimesed potensiaalsesse nakkusohtu. 

Kuidas HIV ei levi?

HIV-iga ei ole võimalik nakatuda kodumajapidamises, ühistranspordis, töö- või koolikeskkonnas toimuvate igapäevaste tegevuste käigus. HIV ei levi õhu ega vee kaudu, pisarate, sülje, uriini, ninasekreedi ega higi kaudu. HI-viirus ei suuda väljaspool inimese organismi elada ja paljuneda. HIV ei levi kätlemisel, kallistamisel, suudlemisel, köhides ega aevastades, sääse- ega mõne muu putuka hammustusel, ühist tualetti kasutades, riideid vahetades, ühised sööginõusid kasutades jne.

HIV ei levi suudlemise käigus. Ei ole teada juhtumeid, mil HIV oleks saadud suudlemisel või sülje kaudu. Siiski tuleb arvestada, et kui inimesel on suu limaskestal haavandeid ja ta suudleb HIV-ga inimest, kellel on samuti suu limaskestal vigastusi, siis teoreetiliselt on võimalus viirusesse nakatuda. Selline võimalus on suurem ka suuseksi ajal ja seetõttu soovitatakse nakatumise vältimiseks kasutada suuseksi ajal turvakilet või kondoomi.

Kui HIV leviks ka ülalnimetatud tegevuste käigus, oleks HIV juhtude muster maailmas väga erinev sellest, milline see on praegu. Näiteks, kui putukahammustuse kaudu oleks võimalik nakatuda HI-viirusesse, siis oleks viiruse levimus palju suurem ka laste ja eakate hulgas.

Doonorina verd loovutades või doonorivere ülekannet saades ei ole samuti võimalik HI-viirust saada, sest doonoriveri läbib range kontrolli, sh ka HI-viiruse suhtes.

HIV ei ole “pärilik”- iga loode (ka HI-viirusega naisel) on alguses viiruseta.

Oluline on teada, et HIV ei levi:

• kasutades ühiseid töövahendeid ― töö- või koolilaudu, toole, arvutit, telefoni;
• kasutades ühiseid ruume ― HI-viirust ei saa WC-potilt, kraanikausist, paberirullist, kätekuivatist, basseinist, saunast, riietest jne;
• kasutades ühiseid joogi- ja toidunõusid ning söögitegemise vahendeid;
• kätlemisel, puudutamisel, kallistamisel või musitamisel:
• HIV-ga inimesega koos sporti või trenni tehes jne.

Tutvu ka HIV viirust tutvustavate videoklippidega:

Loe lähemalt HI-viiruse levikust seksuaalsel teel.
Loe lähemalt kontaktist HIV-positiivse inimese verega.
Loe lähemalt HI-viiruse levikust emalt lapsele.

HIV levib kaitsmata seksuaalvahekorras HI-viirusega nakatunud inimesega

– tupe- ehk vaginaalseksi,

– suu- ehk oraalseksi,

– päraku- ehk anaalseksi ajal.

HIVi levik tupe- ehk vaginaalseksi teel:

Kui toimub kondoomiga kaitsmata peenise penetratsioon tuppe, võib viirus kanduda näiteks seemnevedelikust teise inimese vereringesse läbi tupe limaskestadel olevate haavade või marrastuste. Sellised marrastused võivad olla nii mikroskoopilised, et vulvaga/tupega inimene neid ise ei märkagi.

Vastupidi võib viirus levida tupesekreedi abil läbi peenisel olevate mikrohaavandite või kusejuha kaudu.

Anaalseks ehk pärakuseks on HIV leviku suhtes kõige kõrgema riskiga seksuaaltegevus –  päraku limaskestal on mikrovigastuste või haavandite teke palju sagedasem

Kuigi HI-viiruse leviku risk suuseksi korral on väiksem kui teiste seksuaalvahekorra liikide puhul, on see siiski olemas. Seetõttu tuleb alati ka suuseksil turvaseksi vahendeid kasutada. Need aitavad vähendada nii HI-viiruse kui ka teiste seksuaalsel teel levivatesse infektsioonidesse nakatumise riski.

Samuti on nakatumise võimalus väiksem, kui toimub seksuaalkontakt vulvaga/tupega inimeste vahel, ent samuti on võimalik viiruse levik tupesekreedi kaudu partneri tuppe ja sealt vereringesse.

Seksuaalsel teel levivasse infektsiooni nakatunud (STLI) inimestel on HI-viirusega nakatumise ja nakkuse levitamise risk suurem, sest nende suguelundite limaskesta kaitsevõime on vähenenud. STLI tuleb alati ravida, enne ravi või ravi ajal tuleb hoiduda seksuaalvahekorrast või kasutada alati kondoomi ning alati tuleb oma seksuaalpartnereid nakkusest teavitada.

Kasuta seksuaalvahekorra ajal alati turvalisema seksi vahendeid:

– väline ehk mehe kondoom ehk peenisele asetatav kondoom

– sisemine ehk naise kondoom, ehk tuppe asetatav kondoom

– turvakile (nt pikuti pooleks lõigatud kondoom või õhuke nelinurkne toidukile tükk või pikuti pooleks lõigatud kummikinnas 

– libeaine (kuigi enamus kondoome on sellega kaetud, võib libeainet ikkagi lisaks kasutada. Kasutada tohib ainult vee- või silikooni baasil libesteid. Õlipõhiseid libeaineid, võivad lateksist kondoomi kahjustada.

HIV-i seksuaalsel teel ülekandumise riski saab vähendada, kui:

– inimesed ei seksi,

– omavahel seksivad ainult nakatumata inimesed,

– inimesed kasutavad alati turvalisema seksi vahendeid.

Turvalises seksuaalvahekorras kasutatakse eelpool kirjeldatud meetodeid, mis vähendavad seksuaalsel teel levivate infektsioonide levimise ohtu (mehe ja naise kondoom, turvakile, libeaine) kui ka soovimatu raseduse ohtu. Kõige tõhusam on seetõttu kasutada topeltmeetodit – selle puhul kasutatakse samaaegselt usaldusväärset rasestumisvastast meetodit (pillid, plaaster, tuperõngas, emakasisene vahend) ja turvalisema seksi meetodeid (mehe või naise kondoom, turvakile, libiaine). Nii oled teinud parima enda ja oma partneri kaitsmiseks nii seksuaalsel teel levivate infektsioonide kui soovimatu raseduse eest.

Turvalisema seksi põhimõtete kasutamine näitab, et hoolid enda ja oma partneri tervisest. Kondoomi ostmine poest võib olla raske, isegi piinlik, ka võib partneriga rääkimine kondoomi kasutamisest tunduda keeruline. Kui sa ei ole valmis oma partneriga kondoomi kasutamisest rääkima, siis võib-olla ei ole sa veel valmis olema temaga seksuaalvahekorras? Enne seksuaalvahekorda astumist on suhetest, seksist (sh ka kondoomi kasutamisest) rääkimine parim võimalus kaitsta oma tervist.

HIV levik vere kaudu

Otsesel kontaktil HIV-positiivse inimese verega võib nakatumine toimuda:

• ühiste nõelte ja süstalde kasutamisel uimastite, ravimite jms süstimisel;
• HI-viirusega inimese kehavedelikega saastatud nõelte jm meditsiiniliste vahenditega kokkupuutel (näiteks tervishoiutöötajad tööülesannete täitmise käigus);
• HIV võib verega üle kanduda ka siis, kui inimesel on nahavigastus või kui naha augustamiseks või tätoveerimiseks kasutatakse steriliseerimata nõelu, süstlaid, raseerimisnuga, nuga või mingeid teisi vahendeid, millel on HI-viirusega nakatunud inimese värskeid kehavedelikke. 

Kõige suurem oht HI-viirusesse nakatuda on inimestel, kes jagavad uimastite süstimisel teistega süstimisvarustust. Lisaks kahjustab uimastite tarvitamine inimese otsustusvõimet ja võib seeläbi soodustada riskivat seksuaalkäitumist, näiteks kondoomi mittekasutamist. Uimastite süstimisel ei tohi kunagi kasutada nõelu, süstlaid vm süstimisvahendeid, mida on keegi juba kasutanud.

NB! Kui Sa tead, või kahtlustad, et sinu seksuaalpartner kasutab süstitavaid uimasteid, peaksid sa enda kaitsmiseks alati kasutama seksuaalvahekorras kondoomi ja/või muid turvalisema seksi vahendeid. 

Naha augustamiseks ja tätoveerimiseks kasutatavad instrumendid peavad olema desinfitseeritud ja steriliseeritud, veelgi paremad on ühekordseks kasutamiseks mõeldud instrumendid. Käige augustamas ja tätoveerimas ainult usaldusväärsetes kohtades ning uurige alati, kas kasutatavad vahendid on steriliseeritud või ühekordsed.

Igal inimesel, ka HI-viirusesse nakatunud inimestel, on õigus saada lapsi. Otsus saada last on väga isiklik, otsus peaks alati olema läbimõeldud ja laps soovitud. Kuigi HI-viiruse levikut emalt tulevasele lapsele ei saa täielikult vältida, leidub tänapäeval küllalt võimalusi, kuidas nakatumisriski oluliselt vähendada.

HI-viirusega emalt lootele või imikule võib viirus levida kolmel viisil:

• raseduse ajal läbi platsenta,
• sünnituse käigus loote kokkupuutel ema kehavedelikega,
• rinnapiimaga toitmisel.

Aastatepikkune kogemus tõestab, et rasedus ei kiirenda naise HI-viiruse kulgu ja HIV ei muuda normaalse raseduse kulgu. Tüsistused ema ja loote tervisele võivad esineda siis, kui emal on HI-viirusega seotud kaasuvad haigused (näiteks teised viirusnakkused jm). HIV ei kahjusta loote arengut. Peamine oht, mida HIV võib raseduse ajal tekitada, on loote nakatumine. Seda riski on võimalik oluliselt vähendada, kui rakendada kõiki emalt lapsele HI-viiruse leviku ennetamise meetodeid.

HIV ülekande risk emalt lapsele raseduse ja sünnituse ajal ning sünnitusjärgsel perioodil ilma antiretroviirusravita on 15-25%. Antiretroviirusraviga (ARV raviga), õige sünnitusviisi valiku ja rinnaga toitmisest loobumise korral on riski võimalik vähendada ühe protsendini. 

Suurim viiruse ülekandumise risk on sünnituse ajal, mistõttu on kõige olulisemaks eesmärgiks saavutada sünnituse ajaks maksimaalne viiruse supressioon.

NB! Kõik rasedad on Eestis ravikindlustusega kaetud. Kõiki rasedaid testitakse HI-viiruse suhtes raseduse jooksul kahel korral.  HI-viirusega naise raseduse jälgimine Eestis toimub naistearsti ja ämmaemanda ning nakkushaiguste arsti koostöös.

HI-viirusega rase jätkab raseduse ajal tavaliselt sama antiretroviirusravi, mida ta kasutas ka enne rasedust. Kui naine pole eelnevalt HI-viirusvastast ravi kasutanud, alustatakse raviga raseduse ajal esimesel võimalusel.

Kui HIV-nakatumine avastatakse esimest korda raseduse ajal, alustatakse antiretroviirusraviga koheselt nakatumisest teada saamisel.

Ravi kestab kogu raseduse ning jätkub ka pärast sünnitust.

Sünnitusviisi valik tehakse alati individuaalselt ja see sõltub haiguse kulust, viiruskoopiate arvust ning raseduse ja lootega seotud teistest riskifaktoritest. Keisrilõige ei ole rutiinselt vajalik. Sünnitamisviisi otsus tehakse koos nakkushaiguste arsti ja naistearstiga. 

HI-viirusega naise rinnapiim sisaldab HI-viirust ja vastsündinu nakatumise risk on imetamise korral suur. Seetõttu peavad HI-viirusega naised vältima imiku rinnapiimaga toitmist ning alustama kohe toitesegude kasutamist.

Küsimusele: „Kas lapsel on HIV?” lõpliku vastuse saamine võib aega võtta kolmest kuust kuni lapse pooleteise aastaseks saamiseni. Selle aja jooksul tehakse lapsele regulaarselt HIV teste, mis kõigil HI-viirusega naistelt sündinud lastel on alguses positiivsed, sest laps saab sündides kaasa ema antikehad. Võtab aega, mil lapse keha neid ise tootma hakkab. Ema antikehad kaovad lõplikult lapse verest 18. elukuuks.

HIV-test tuleks teha kindlasti, kui sa:
– oled olnud kaitsmata seksuaalvahekorras,
– põed või oled põdenud mingeid teisi seksuaalsel teel levivaid infektsioone,
– oled rase,
– oled kasutanud süstimiseks teiste süstlaid ja nõelu või oled olnud seksuaalvahekorras inimesega, kes on kasutanud teiste süstimisvahendeid,
– oled täheldanud endal üht või mitut järgmistest haigusnähtudest: suur (põhjuseta) kaalukaotus, nädalaid kestev väike palavik ja/või kõhulahtisus, öine higistamine, pikaajaline kuiv köha, suurenenud lümfisõlmed kaelal, kaenlaalustes ja/või kubeme piirkonnas.

HIV testimine on vabatahtlik ja seda võib teha ainult inimese nõusolekul. HIV-testi on võimalik teha tasuta ja konfidentsiaalselt kuni 26-aastastel (kaasa arvatud) noortel kõigis noorte nõustamiskeskustes üle Eesti, anonüümselt ja tasuta HIV nõustamis – ja testimiskabinetid, pere- või eriarsti (näiteks naistearst või naha-suguhaiguste arst) juures.

HIV-viirust diagnoositakse verest ja selleks tehakse spetsiaalne test HI-viiruse avastamiseks. Vereproovis, mida näiteks perearst teeb haiguse ajal (nn „tavaline vereproov“ või „kliiniline veri“), HI-viiruse esinemist ei uurita. HIV-test tehakse veeniverest, kuid mõnes kohas on võimalik ka kiirtest näpuotsaverest. Kiirtestimine tähendab, et vastuse saab teada kohe, kuid mitte seda, et nakatumist on võimalik koheselt kindlaks teha pärast nakkusohtlikku olukorda. Mõlemal juhul tuleb arvesse võtta nn „aknaperioodi”, so aega, mil testi tulemus alles muutub usaldusväärseks. Tänapäevaste tavatestide korral on HI-viiruse aknaperiood 3–4 nädalat, kiirtesti korral 8–12 nädalat.

NB! Aknaperioodil on inimene võimeline teisi nakatama, kuigi tavatestiga ei ole veel võimalik kindlaks teha, kas ta ise on HIV-positiivne või mitte. Inimene on nakkusohtlik praktiliselt nakatumise hetkest, kuigi HIV-test ei pruugi nakatumist veel näidata.

Negatiivne testitulemus pärast aknaperioodi möödumist tähendab seda, et inimene ei ole testimishetkel HI-viirusega nakatunud.

Kui inimene on HI-viirusega nakatunud, siis hakkab viirus organismis paljunema, sest kaitsesüsteem (immuunsüsteem) ei ole viiruse vastu kaitsekehasid (antikehasid) veel välja töötanud.
Nakatumisest mõne nädala möödudes võib välja kujuneda äge esmane HIV nakkus, mis 90% juhtudest kulgeb kergete haigusnähtudega. Haigestumine kestab 1-2 nädalat ja meenutab tavalist külmetust, grippi või muud viirusnakkust. Kuna kõik haigusnähud on sarnased tavalisele viirusnakkusele, siis enamik HI-viirusega nakatunud inimestest ei oska seda seostada mõned nädalad tagasi toimunud nakkusohtliku olukorraga.

Ajapikku töötab organism viiruse vastu välja antikehad, viiruse hulk veres väheneb ning tekib HIV-nakkuse teine periood ehk krooniline, haigusnähtudest vaba periood. Mõningatel HI-viirusega nakatunud inimestel võivad sellel perioodil olla mõnes kehapiirkonnas lümfisõlmed suurenenud. See periood võib kesta aastaid ja kuigi inimene tunneb ennast täiesti tervena, jätkab viirus organismis paljunemist ning inimese kaitsesüsteemi (immuunsüsteemi) kurnamist.

Kolmas periood HIV-nakkuse puhul on varane haigusnähtudega periood. Sellel perioodil tuleks hiljemalt alustada viirusevastase ravi ehk antiretroviirusraviga. Kui ravi ei alustata, kujuneb mõne aastaga välja HIV-tõbi ehk AIDS. Inimese loomulik kaitsesüsteem on siis viiruse poolt niivõrd kahjustatud, et ei suuda erinevate haigustekitajatega ise võidelda. Seetõttu haigestutakse väga kergesti ja sagedasti erinevatesse haigustesse.

HI-viirust inimese kehast välja ravida ei ole veel võimalik ning HI-viiruse vastast vaktsiini pole veel avastatud. Küll on haigusnähtude tekkimist ja AIDS-i väljakujunemist HI-viirusevastase ravi ehk antiretroviirusraviga võimalik pikaks ajaks edasi lükata.

Viirusevastase raviga püütakse aeglustada nii viiruse paljunemist inimese organismis, kui ka säilitada ja taastada inimese kaitsesüsteemi. Et ravi oleks tõhusam, kasutatakse nn kombineeritud ravi ehk korraga mitmeid erinevaid ravimeid, mis mõjutavad viirust erinevatel viisidel ja kohtades. Ravi vajavad HI-viirusega nakatunud inimesed tihti alles mitmeid aastaid pärast viirusega nakatumist. Ravi alustamiseks on spetsialistide poolt välja töötatud kindlad kriteeriumid ja ravi kestab elu lõpuni.

NB! Kõigile HI-viirusega inimestele, ka ravikindlustust mitte omavatele, on Eestis antiretroviirusravi tasuta.

Kokkupuute eelne profülaktika ehk PrEP

Kui sul on kõrge risk nakatada HIVsse,  näioteks on sul palju juhupartnereid, siis võiksid kaaluda PrEPi (Pre exsposure prophylaxis) kasutamist.

PrEPi ravimi tarvitamisega väheneb HIVga kokkupuutes nakatumise risk oluliselt. PrEPi puhul võetakse ARV-ravimeid pikka aega ja ravi saab määrata infektsionist. PrEP on retseptiravim ning kui sul on ravikindlustus, saad ravimid soodustusega.

Kuna PrEP ei paku kaitset teiste suguhaiguste eest, peab koos PrEPiga kasutama ka kondoomi, et saada topeltkaitse ning käi regulaarselt end suguhaiguste suhtes uurimas.

Loe edasi PrEPi kohta hiv.ee lehel siin.

Kokkupuute järgne profülaktika ehk PEP

PEP (post exposure prophylaxis) on lühike ARV-ravi kuur, et vähendada ja/või vältida HIVsse nakatumise riski pärast kõrge riskiga kokkupuudet.

Näiteks siis, kui sul on olnud kaitsmata vahekord ilma kondoomita ja partner on HIVga või riskikäitumisega ega tea täpselt oma staatust. Ravimite retsepti saamiseks tuleb pöörduda nakkushaiguste arsti poole.

PEP määratakse ainult erakorralistes olukordades. PEP ei ole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks.

Loe edasi PEPi kohta hiv.ee lehel  siin.

Eesti on aastaid olnud kiireima HIV-i levikuga riike maailmas ning aastaid Euroopas statistika järgi esikohal.

Kuigi HIVi levik on stabiliseerunud, on see jätkuvalt kõrgel tasemel, olles Euroopa riikide võrdluses uute juhtude poolest Malta ja Läti järel kolmandal kohal. (Rüütel K, Kaur E, Epštein J. HIV nakkuse ja kaasuvate infektsioonide epidemioloogiline olukord Eestis viimase 10 aasta jooksul, 2010-2019. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, Terviseamet; 2020)

Esimene HIV-kandja registreeriti Eestis 1988. aastal. Aastatel 1988–1999 diagnoositi aastas 1–12 HIV-positiivset, 12 aastaga kokku 96 nakatunut.

2000. aasta mais ja juunis avastati esimesed viis HIV-nakkuse juhtu eeluurimisel viibivate süstivate narkomaanide seas. 2001. aastal olukord muutus – Ida-Virumaal suurenes järsult HI-viiruse registreerimine. 2000. aastal avastati 390 ja 2001. aastal juba 1474 HI-viiruse juhtu, peamiselt Ida-Virumaal ja Tallinnas süstivate narkomaanide hulgas.

2024 a on detsembri seisuga on diagnoositud Eestis 130 uut HIV juhtu. 2023 a diagnoositi 183, 2022 aa 250 ja 2021 a 125 uut HIVi juhtu.

Viimastel aastatel ei ole riigis esinenud olulist vähenemist uute juhtude arvus. WHO hinnangul võib Eestis halvemate prognooside kohaselt olla ligi 40% HIV-nakkuse juhtudest tuvastamata. HIV-nakkuse juhtude avastamist mõjutavad HIV-testimise tavad ja tase. (Andmed: Terviseamet)

Uute HIVi juhtude andmed näitavad, et levik on stabiliseerunud, kuid jätkuvalt kõrgel tasemel. 2000ndate esimese poole kiirele juhtude arvu langusele on järgnenud suhteliselt stabiilne levik. Samaaegselt on kogu rahvastiku HIV-testimise tase järk-järgult tõusnud ja tulemused, mh väga madal HIVi levimus veredoonorite seas, viitavad sellele, et tavarahvastikus on HIVi levik väike.

Tervise Arengu Instituut ja Terviseamet avaldasid 2024 a kevadel raporti, mis kajastab HIV-nakkuse ja kaasuvate infektsioonide epidemioloogilist olukorda Eestis aastatel 2013–2022.

Neil aastatel on uute HIVi juhtude arv vähenenud ligi 70% võrra. 2022. aastal oli Eestis registreeritud uusi HIVi nakkusjuhte 104 ning muret teeb teadmatus levikuteedest – vaid kolmandikul juhtudest oli nakatumistee teada.

Kokku diagnoositi 2022. aastal Eestis 250 uut HIVi juhtu, kuid nendest 146 juhul oli tegu migrantidega, kellest enamik oli juba varem oma HIVi nakatumisest teadlik ja osa neist saanud HIVi ravi oma päritoluriigis. Eestis registreeritud 104 uuest juhust moodustas 34% naiste nakatumine. Uutest juhtudest 61% avastati Tallinnas ja 21% Ida-Virumaal.

Teadaoleva levikuteega juhtudest nakatus 6% narkootikumide süstimisel, 19% homoseksuaalsel ning 66% heteroseksuaalsel teel. Registreeriti kolm emalt-lapsele nakkuse levikut. Positiivseks trendiks on HIVi juhtude vähenemine laste ja noorte seas, alla 20-aastaste hulgas olid vaid üksikud nakatumise juhud.

2022. a aastal tehti 5% võrra rohkem HIV-teste kui 2021. aastal. Testide arv ei ole siiski tõusnud COVID-1pandeemia eelsele tasemele. Vahepealsete aastate testimise languse peamiseks põhjuseks võivadki olla COVID-19 pandeemia tõttu kehtestatud piiranguid, mille ajal vähenes ligipääs plaanilisele ravile, aga ka anonüümsele testimisele. Vaja on paremini suunatud testimist neile, kes on tõenäolisemalt nakatunud. (Rüütel K, Kaur E, Epštein J. HIV-nakkuse ja kaasuvate infektsioonide epidemioloogiline olukord Eestis aastatel 2013–2022. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, Terviseamet 2024)

Parandada tuleb ka andmete esitamist ja kvaliteeti. Oluline on, et kõigi uute HIVi juhtude nakkuse leviku teede andmed tuleb esitada Terviseameti nakkushaiguste infosüsteemi. Vaja on koguda ka seksuaalsel teel nakatunute partnerite HIV-riski andmeid.