Testosteroon ja hormoonid

Puberteedi ajal aitab testosteroon kaasa paljudele poisi kehas toimuvatele muutustele. Munandid ja peenis suurenevad, hääl muutub madalamaks, suureneb karvakasv ning areneb lihas- ja luumass. Samal ajal hakkavad munandid tootma seemnerakke.
Täiskasvanud mehel aitab testosteroon muu hulgas säilitada:

• seksuaalsoovi ehk libiidot;
• seemnerakkude tootmist;
• lihasmassi ja -jõudu;
• luude tugevust;
• keha- ja näokarvade kasvu;
• punaste vereliblede normaalset tootmist.

Testosteroon mõjutab soovi seksida, kuid erektsioon ei sõltu ainult testosteroonist. Erektsiooni tekkimisel on oluline roll ka närvisüsteemil, veresoontel, tervislikul seisundil ja psühholoogilistel teguritel.

Testosteroon ei tööta kehas üksinda. Selle tootmist juhib hormonaalne süsteem, milles osalevad aju, ajuripats ja munandid.
Ajuripats toodab muu hulgas hormoone LH (luteiniseeriv hormoon) ja FSH (folliikuleid stimuleeriv hormoon). LH annab munanditele signaali testosterooni tootmiseks ning FSH osaleb koos testosterooniga seemnerakkude tootmise reguleerimises.
Seetõttu võib madala testosteroonitaseme põhjus olla nii munandites kui ka aju ja ajuripatsi hormonaalses regulatsioonis.

Poistel algab puberteet tavaliselt umbes 9.–14. eluaasta vahel. Üheks esimeseks muutuseks on munandite suurenemine, millele järgnevad järk-järgult teised muutused, näiteks peenise kasv, karvakasv, häälemurre ja lihasmassi suurenemine.
Kõik poisid ei arene samas tempos. Mõni alustab puberteeti varem ja mõni hiljem.
Kui poisil 14. eluaastaks puberteedi tunnused puuduvad, tasub sellest rääkida perearsti või lastearstiga. Enamasti võib tegemist olla lihtsalt hilisema arenguga, kuid mõnikord võivad põhjuseks olla hormonaalsed või muud terviseprobleemid.

Ei. Testosterooni sisaldus veres muutub loomulikult.
Täiskasvanud meestel on see tavaliselt kõrgem hommikul ja madalam õhtul. Taset võivad ajutiselt mõjutada ka haigus, toitumine, väga suur füüsiline koormus ja mõned ravimid.
Seetõttu ei saa testosteroonipuudust diagnoosida ainult ühe vereanalüüsi või ühe sümptomi põhjal.
Samuti ei ole olemas ühte testosterooni väärtust, mis oleks kõigi meeste jaoks „ideaalne“. Laborite võrdlusvahemikud võivad erineda ning analüüsi tulemust tuleb hinnata koos sümptomite, vanuse ja tervisliku seisundiga.

Hüpogonadism tähendab olukorda, kus organism ei tooda piisavalt testosterooni ja sellega kaasnevad testosteroonipuudusele iseloomulikud sümptomid.
Ainult väsimus, kehvem tuju või üks madalam vereanalüüsi tulemus ei tähenda veel hüpogonadismi. Diagnoos eeldab sümptomeid ning korduvalt mõõdetud selgelt madalat testosteroonitaset.
Madala testosterooniga võivad kaasneda näiteks:

• vähenenud seksuaalsoov;
• spontaansete erektsioonide vähenemine;
• vähenenud energia;
• lihasmassi vähenemine;
• seemnerakkude tootmise vähenemine ja viljakusprobleemid;
• rindade suurenemine või hellus;
• väga madala taseme korral luutiheduse vähenemine.

Need sümptomid võivad olla põhjustatud ka paljudest muudest seisunditest. Seetõttu ei ole mõistlik diagnoosida endale „madalat testosterooni“ ainult sümptomite põhjal.

Testosteroonipuudusel võib olla palju põhjuseid. Probleem võib olla munandites või hormoonide tootmist juhtivas ajuripatsis ja ajus.
Võimalikud põhjused on näiteks:

• munandite haigus või vigastus;
• mõned geneetilised seisundid;
• ajuripatsi haigused;
• mõned ravimid;
• raske või krooniline haigus;
• rasvumine;
• unehäired;
• anaboolsete steroidide kasutamine.

Mõnel juhul võib testosteroonitase paraneda ka probleemi algpõhjuse ravimisel, mistõttu ei tähenda madalam testosteroon automaatselt vajadust testosteroonravi järele.

Testosterooni mõõdetakse vereanalüüsiga.
Kui sümptomid viitavad võimalikule testosteroonipuudusele, tehakse analüüs tavaliselt hommikul, sest sel ajal on tase kõrgem. Madal tulemus tuleb üldjuhul kinnitada korduva mõõtmisega.
Vajadusel kontrollitakse ka teisi hormoone, näiteks LH-d ja FSH-d, et selgitada välja, kas probleem pärineb munanditest või hormoonide tootmist juhtivast süsteemist.
Seetõttu on internetist ostetud koduse testi või ühe juhusliku analüüsi põhjal enda testosteroonitaseme hindamisel piiratud väärtus.

Internetis leidub palju soovitusi testosterooni „boostimiseks“, kuid terve inimese testosteroonitaset ei ole vaja võimalikult kõrgele tõsta.
Üldisele hormonaalsele tervisele aitavad kaasa samad asjad, mis toetavad tervist laiemalt: piisav uni, regulaarne füüsiline aktiivsus, mitmekesine toitumine ning tervisliku kehakaalu hoidmine. Rasvumine ja mõned unehäired on seotud madalama testosteroonitasemega ning nende probleemidega tegelemine võib mõnel inimesel aidata hormonaalset tasakaalu parandada.
Üks toit, treening või toidulisand ei ole aga usaldusväärne viis testosteroonipuuduse ravimiseks.

Internetis ja spordipoodides müüakse mitmesuguseid tooteid, mida reklaamitakse kui „testosterooniboostereid“.
Need ei ole sama asi mis arsti määratud testosteroonravi ning neid ei tohiks kasutada diagnoositud testosteroonipuuduse ravi asemel. Mõnede seksuaalset võimekust või hormonaalset taset parandavatena müüdavate toidulisandite puhul on järelevalveasutused leidnud ka pakendil märkimata ravimtoimeaineid.
Kui sul on põhjust arvata, et testosteroonitase on liiga madal, on mõistlik teha vajalikud uuringud arsti kaudu, mitte alustada omal käel hormoonide või „boosterite“ kasutamist.

Anaboolsed steroidid on ained, mis jäljendavad testosterooni toimet. Neid kasutatakse mõnikord ilma meditsiinilise näidustuseta lihasmassi või sportliku võimekuse suurendamiseks.
Kui organism saab suures koguses testosterooni või sarnase toimega aineid väljastpoolt, vähendab aju signaale, mis tavaliselt stimuleerivad munandeid. Selle tagajärjel võib keha enda testosterooni ja seemnerakkude tootmine väheneda.

Anaboolsete steroidide kasutamisega võivad meestel kaasneda näiteks:

• seemnerakkude arvu vähenemine ja viljakusprobleemid;
• munandite vähenemine;erektsiooniprobleemid;
• rindade suurenemine;
• akne;
• vererõhu ja kolesteroolitaseme muutused;
• maksa- ja südame-veresoonkonna probleemid;
• meeleolu ja käitumise muutused.

Noorukitel võib anaboolsete steroidide väärkasutamine häirida ka normaalset kasvu ja arengut.

Arsti määratud testosteroonravi võib olla vajalik inimestele, kellel on diagnoositud testosteroonipuudus. Ravi eesmärk ei ole muuta normaalset testosteroonitaset „veel paremaks“, vaid taastada puuduv hormoonitase ja vähendada sellest tingitud sümptomeid.
Oluline on teada, et väljastpoolt manustatav testosteroon võib vähendada või peatada seemnerakkude tootmise. Seetõttu ei soovitata tavapärast testosteroonasendusravi mehele, kes soovib lähiajal last saada.
Viljakussoovi korral tuleb sellest arstile kindlasti enne hormonaalse ravi alustamist rääkida.

Arsti poole tasub pöörduda, kui:

• puberteedi tunnused ei ole 14. eluaastaks alanud;
• seksuaalsoov on pikema aja jooksul oluliselt vähenenud;
• spontaansed erektsioonid on võrreldes varasemaga märgatavalt vähenenud;
• esineb püsiv seletamatu väsimus koos teiste võimalike testosteroonipuuduse sümptomitega;
• munandid on muutunud märgatavalt väiksemaks;
• esineb viljakusprobleeme;
• kasutad või oled kasutanud anaboolseid steroide ja sul on tekkinud hormonaalse tervisega seotud kaebusi.

Testosteroonipuudust ei saa usaldusväärselt diagnoosida ainult sümptomite põhjal. Selle hindamiseks on vaja sümptomeid, vereanalüüse ning vajadusel täiendavaid uuringuid.