Sugu

Bioloogiline sugu määratakse inimese sündides lähtuvat tema bioloogilistest ja füsioloogilistest tunnustest – suguorganitest, kromosoomidest. Selle alusel jagatakse meid meesteks ja naisteks. On inimesi, kes sünnivad ebatüüpiliste füsioloogiliste tunnustega ning sel juhul saame rääkida intersoolistest inimestest.

Intersoolisena (kasutatakse ka väljendit “vahesooline”) sünnib ligi 2% inimestest ning selle all mõistetakse seda, et inimese suguelundid, sugukromosoomid, hormoonitasemed ei kattu tavapärase arusaamaga naissoost või meessoost inimese kehadest.

Juriidiline sugu määratakse inimesele tema sünniga. Eestis on võimalik määrata kahte sugu – mees või naine ning seda tähistab isikukoodi esimene number. Juriidilist sugu on inimesel võimalik elu jooksul muuta.

On riike, kus lisaks määratlusele “mees” ja “naine” on loodud kolmas kategooria – näiteks Austraalias, Uus-Meremaal, Saksamaal, Nepaalis, Indias, Pakistanis.

Sotsiaalne sugu on ühiskonna ja selle liikmete nägemus ja käsitlus sellest, milline on naine ja naise rollid ning milline on mees ja mehe rollid. Sotsiaalne sugu mõjutab hoiakuid ja arvamusi, mis sobib või on võimetekohane ühele või teisele soole. Näiteks, et naised on loomupoolest rohkem hoolitsejad, kui mehed või et mehed on paremad ja ratsionaalsemad juhid, kui naised. Säärased väited on stereotüübid ehk kivinenud hoiakud soonormide suhtes, millele ei ole reaalset ega faktilist põhjendust.

Sotsiaalne sugu ei ole konkreetne paratamatus, mis oleks muutmatu, vaid see on sotsiaalne konstruktsioon – miski, mis on välja kujunenud pikema aja jooksul.
Kõik, mida on inimkond konstrueerinud ehk loonud ja kujundanud, on ka ümberloodav ja -mõtestatav. Seetõttu ei ole sotsiaalne sugu sellisena, nagu me teda täna näeme, midagi jäävat ega paratamatut, vaid me saame seda ise ümber kujundada ja teemegi seda. Nagu me tänapäeval elame teistsugute arusaamadega naise ja mehe rollidest, kui elati näiteks 20. sajandi keskel, elame tõenäoliselt 20 aasta pärast teistsuguste arusaamadega, kui me seda täna teeme.

Sooline identiteet on inimese enese tunnetus, millisest soost ta on ehk kellena inimene ise end näeb ja tunnetab – naisena, mehena, kellegina seal vahepeal või on tema identiteet seguna mitmetest identiteedikildudest. Või ei identifitseeri inimene end üldse sooliselt. Eesti keeles on nii soo- kui seksuaalteemaline sõnavara vaene, kuna oleme neil teemadel veel vähe arutlenud, seetõttu kasutatakse palju laensõne või anglitsisme.

Seda, milline on kellegi sooline identiteet, saab tunnetada ja määrata vaid inimene ise, mitte keegi kõrvalseisjatest või ühiskonnast.

Soolise eneseväljenduse all mõeldakse inimese riietumise, soengu, ehete, kehakeele, žestide jms valikuid enese sooidentiteedi rõhutamiseks. Enamasti peegeldub inimese soolises eneseväljenduses tema sooidentiteet, kuid see ei ole alati nii. Sooidentiteet on inimese sisepeegeldus, sooline eneseväljendus aga on miski, mida kuvatakse ka teistele inimestele. Inimene, kes identifitseerib end naisena, võib end väljendada pigem maskuliinselt ja vastupidi – mehe identiteediga inimene võib eelistada “naiselikumat” eneseväljendust.
Oluline on meeles pidada, et ka maskuliinsused ja feminiinsused ehk mehelikkused ja naiselikkused on sotsiaalsed konstruktid – miski, kuidas ühiskond mehelikkust ja naiselikkust raamistanud on.