Seksuaaltervis | Seksuaaltervisest ausalt ja avatult | HPV (Human papillomavirus) ehk inimese papilloomviirus - Seksuaaltervis

HPV on kergesti nakkav inimeselt inimesele kanduv viirus, mis levib naha või limaskestade kokkupuutel. Harva on võimalik ka viiruse kandumine sünnitusel emalt vastsündinule. HPV-l on üle 200 alatüübi.

Umbkaudu 80% inimestest nakatuvad elu jooksul mõne HPV tüvega. Viiruse tüved on koespetsiifilised, see tähendab, et nad on võimelised nakatama mingit kindlat piirkonda kehas. Sageli ei anna HPV-ga nakatumine mingeid sümptomeid.

Näiteks sõrmedele tekkivaid nn soolatüükaid põhjustavad tüübid 1 ja 2, genitaaltüükaid ehk kondüloome põhjustavad enamasti tüübid 6 ja 11. Eelmainitud tüved teadaolevalt vähkkasvajaid ei põhjusta.

Mõningad HPV tüved (näiteks 16, 18, 45 ja teised kõrge riski tüved) võivad aga põhjustada vähieelseid seisundeid ning vähkkasvajate teket genitaalpiirkonnas (nt emakakaela-, häbeme-, tupe-, päraku ja peenisevähk) ning suuõõnes (nt suu- ja neeluvähk). Kõrge riski HPV tüvede hulka kuuluvad tüved: 16, 18, 31, 33, 35, 39, 45, 51, 52, 56, 58, 59, 66,68.

Enamasti suudab immuunsüsteem HPV organismist välja tõrjuda, kuid see ei anna immuunsust uue/korduva nakatumise eest ja parim kaitse HPV-ga nakatumise ennetamiseks on vaktsineerimine.

Riskitegurid HPV-ga nakatumiseks

Kopeeri link sektsioonile

HPV levik suguelundite piirkonnas ja muudes paikmetes on seotud seksuaalse aktiivsusega. Risk HPV-ga nakatumiseks tõuseb koos seksuaalpartnerite arvu suurenemisega ja kõrgem nakatumise risk on meestega seksivate meeste hulgas, HIV-positiivsetel, immuunsupresserival ravil olevatel inimestel ja väga varajase seksuaalelu algusega seotult.

Inimesel võib olla vaid üks püsipartner, kes on viiruse kandja ning siiski leiab aset viiruse ülekanne partnerile. Püsipartnerite vaahel võib toimuda korduv nakkuse ülekanne. On ka leitud, et püsisuhtes olevad partnerid kannavad sageli viiruse samu tüvesid. Viiruse ülekanne võib toimuda juba pelgal suguelundite kokkupuutel või siis kokkupuutel suu, päraku, sõrmede või seksmänguasjadega. Kondoom ei kaitse küll 100%-liselt HPV-ga nakatumise eest, kuid vähendab siiski oluliselt viiruse ülekande riski.

Genitaaltüükad ehk kondüloomid

Kopeeri link sektsioonile

Kondüloomid on sugulisel teel nakatunud partnerilt üle kanduv haigus, mida põhjustavad enim HPV tüübid 6 ja 11. Kondüloomid võivad olla näsajad, vahel lillkapsataolised moodustised. Genitaaltüükaid põhjustavad viiruse alatüübid ei põhjusta üldjuhul vähieelseid seisundeid ja vähki. Sageli ei põhjusta tüükad inimesele kaebuseid, vaid on pigem kosmeetiliseks probleemiks. Kondüloomide esinemine emal võib vastsündinule nakkuse edasi anda ja imikul võib tekkida ohtlik kurgu piirkonna papillomatoos. Kondüloomidest vabanemiseks on olemas erinevaid võimalusi: ravimitega (Eestis saadaval näiteks podofüllotoksiin ja imikvimood) või mehhaaniline eemaldamine (nt külmutamine ning kirurgiline/laseriga eemaldamine).

Tüükaid põhjustavat viirust välja ravida ei ole tänapäeval veel võimalik ning tüükad võivad pärast ravi uuesti tekkida. HPV võib jääda püsima kudedesse, mis silmale näevad terved välja. Paraku ei ole olemas ka teste, millega oleks võimalik kindlaks teha HPV olemasolu terve välimusega suguelunditel. Kondoomi kasutamine võib vähendada ülekande riski, kuid kondoomiga katmata piirkondadelt on ülekanne siiski võimalik. Küll aga on võimalik ennetada tüügaste tekkimist vaktsineerimisega.

HPV ja emakakaela tervis

Kopeeri link sektsioonile

HPV enim tuntud seos on emakakaelavähi ja vähieelsete seisunditega.

Emakakaelavähi tekke tingimuseks on kõrge riski HPV genotüübi põhjustatud püsiv infektsioon emakakaelas. HPV ülemaailmne levimus emakakaelavähis on 99,7%. HPV tüüp 16 vastutab ligikaudu 55-60% ja esinemissageduselt järgmine HPV tüüp 18 10-15% emakakaelavähi juhtude tekke eest

Järgnevalt pisut selgust mõistete osas.

Emakakaela “haavand”
Emakakaela ektroopion ehk ektoopia ehk “marrastus” ehk “haavand” ehk punetus – on enamasti normaalne emakakaela limaskesta arengustaadium, mil emakakaela nähtavat osa katab silinderepiteel. Seda ei põhjusta HPV ning see pole haiguslik nähe. Seda esineb sagedamini noorematel naistel ja raseduse ajal ning see on visuaalselt tõesti pisut punakam, kui lameepiteeliga kaetud emakakael. Aja jooksul silinderepiteeliga piirkonnad muunduvad lameepiteeliga kaetud piirkondadeks – ektroopioni pindala väheneb ning kaob. Varasemalt oli see “diagnoos” eriti aktuaalne ning ka praegu kasutavad paljud staažikamad naistearstid termineid nagu “punetus” või “haavand” ning paljud patsiendid tunnevad muret, mis see nende jaoks tähendab. Ehkki mõnede uuringute alusel võib laialdane ektroopion muuta emakakaela vastuvõtlikumaks teatud infektsioonide suhtes, ei saa siiski öelda, et nende naiste risk emakakaela vähieelsete muutuste ja vähi tekkimiseks oleks märkimisväärselt suurem.

Ektroopioni korral on näidustatud tavapärane juhendijärgne emakakaela jälgimine (algab 25. eluaastast PAP-testiga iga 3 aasta tagant ja alates 30. eluaastast HPV analüüsiga (vajadusel lisaks PAP-test) iga 5 aasta tagant). Täiendav uurimine on vajalik vaid siis, kui esineb kontaktveritsusi.

Emakakaeladüsplaasia
Emakakaeladüsplaasiaks nimetatakse emakakaela vähieelseid rakumuutusi. Rakumuutusi klassifitseeritakse nõrga (CIN1), keskmise (CIN2) ja raske astme (CIN3) muutusteks. Düsplaasiat tekitab HPV. Düsplaasiani viivate muutuste põhjus on HPV. Raskest düsplaasiast järgmine aste on juba emakakaelavähk. Emakakaeladüsplaasiat võimaldab varakult avastada emakakaela PAP-test. Õigeaegsel avastamisel on düsplaasia ravitav ning sel moel saab ennetada selle arengut emakakaelavähiks. Kui PAP-testi vastuseks on düsplaasia, siis ütleb naistearst, millal tuleb uuesti kontrolli tulla.

Emakakaelavähk
Emakakaelavähk avastatakse Eestis umbes 150 naisel ning sellesse sureb umbes 70 naist aastas. Emakakaelavähk on peaaegu 100%-liselt põhjustatud HPV-infektsioonist. Selle tekkele eelnevad emakakaela vähieelsed seisundid (düsplaasia). Tavaliselt kulub HPV-ga nakatumisest emakakaelavähi tekkimiseni 10-15 aastat, mistõttu on suurem osa emakakaelavähi juhtudest ennetatavad, kui regulaarselt 3 aasta (alates 30. eluaastast 5 aasta) järel kontrollis käia. PAP-testi abil on võimalik avastada vähieelsed muutused õigeaegselt ning ennetada nende arengut vähiks. Emakakaelavähi diagnoos tähendab üldiselt emakakaela, emaka, munajuhade ja munasarjade eemaldamist. Teatud vähi staadiumites rakendatakse keemia- ja kiiritusravi.

Emakakaela uurimine

Kopeeri link sektsioonile

Emakakaela uurimisel on Eestis soovituslik lähtuda juhendist, mis on koostatud Eesti Naistearstide Seltsi poolt, lähtudes kõige kaasaegsematest teadusuuringutest.

Selle järgi soovitatakse emakakaelavähi osas sõeluuringut teostada 25-65-aastastel naistel. Kui varem alustati PAP-teste juba nooremas eas, siis praegu on uuringutest leitud, et kuna alla 25-aastastel esineb sageli HPV-kandlust ja kergeid rakumuutusi, mis ise taandarenevad, ei ole soovitatav liiga varakult PAP-teste alustada, sest see hoiab ära ebavajalikud uuringud ja protseduurid, mis pikas plaanis naisele kasu asemel rohkem kahju võiks tuua.
Kui 2 viimast HPVuuringut (intervall 5 aastat) või 3 PAP-testi ((intervall 3 aastat) juhul kui naine ei soovi HPVuuringut teostada) on olnud korras, on lubatud emakakaelavähi sõeluuring lõpetada pärast 65. eluaastat.

Transmeestel, kellel on säilitatud emakakael on vajalikud emakakaela sõeluuringud sama intervalliga mis naistel. Kuna neile ei edastata sõeluuringu kutseid, siis on tervishoiutöötajatel sellele tähelepanu suunata.

PAP-test*
Emakakaela rakuproov, mis võetakse günekoloogilise läbivaatuse käigus harjakesega emakakaelalt ning mida uuritakse mikroskoobi all, et välja selgitada võimalikud rakumuutused. Analüüsi võtmine on valutu. Proovi võtmise järel võib paari päeva jooksul esineda vähest määrimist, piiranguid tavapärasele eluviisile ei ole. PAP-testi kasutatakse riiklikus emakakaelavähi sõeluuringuprogrammis. PAP-test on kõige sobilikum sõeluuringumeetod 25-29-aastastel naistel ja seda soovitatakse korrata iga 3 aasta tagant.
Alates 30. eluaastast kasutatakse emakakaelavähi sõeluuringus esmasuuringuna HPVuuringut ja positiivse HPV vastuse korral tehakse lisaks PAP-test. PAP-testi vastuseks on kas normaalsed rakud, ebaselged rakumuutused (võivad olla tingitud HPV-st või siis näiteks hoopis mingist põletikust) või rakumuutused (erineva raskusastmega nõrgast tugevani). PAP-testi saab teha igas noorte nõustamiskeskuses ja naistekliinikus.

*Segadust võib tekitada PAP-testi nimi, mis ei tule “papilloomviirusest”, vaid hoopis testi leiutanud Kreeka arsti Georgios Papanikolaou nimest. See test ei diagnoosi papilloomviirust, vaid rakumuutusi.

HPV-analüüs
HPV-analüüs uurib molekulaardiagnostilisel meetodil papilloomviiruse (HPV) esinemist uuritavas materjalis. HPV-analüüsi võetakse harjakesega emakakaelalt günekolooglise läbivaatuse käigus. Analüüsi võtmine on valutu. Proovi võtmise järel võib paari päeva jooksul esineda vähest määrimist, piiranguid tavapärasele eluviisile ei ole.

HPV-analüüs ei anna infot rakumuutuste kohta, vaid tuvastab kõrge (või keskmise) vähiriskiga papilloomviiruse tüvede olemasolu uuritud materjalis. HPV-analüüsi ei ole soovitatav kasutada alla 30-aastaste naiste sõeluuringus, kuna selles vanusgrupis on HPV levimus kõrge, millest märkimisväärne osa paraneb ise. HPV-analüüs sobib kas üksi või koos PAP-testiga 30-65-aastaste naiste sõeluuringuks. HPV-analüüsi tulemus on kas negatiivne (kui papilloomviirust ei leitud) või positiivne mingi HPV-tüve suhtes (nt HPV 16, 45 positiivne tähendab, et proovis leidus nii HPV 16 kui ka 45). Mõned laborid ei too eraldi välja kõiki HPV keskmise riski tüvesid, vaid annavad vastused kas 16, 18 ja 45 positiivse või “positiivne muude HPV-tüvede suhtes”.

Kui naine soovib, siis saab sõeluuringu raames HPV-analüüsi teha kodust lahkumata ise tupest kogutud HPV-analüüsi abil. HPV kodutesti kohta saate lugeda siit.

Kolposkoopia
Kolposkoopia on tupe ja emakakaela uurimismeetod, mille käigus vaadatakse spetsiaalse mikroskoobiga emakakaela ning erinevate lahuste abiga püütakse tuvastada muutusi, mida palja silmaga pole võimalik näha. Uuringu käigus istub patsient tavapärasel moel günekoloogilises toolis ning tuppe asetatakse nähtavuse loomiseks tupepeegel. Kolposkoopilisele uuringule suunab naistearst teatud juhtudel siis, kui PAP-testis esineb rakumuutusi (või lisaks HPV-analüüs positiivne), tavalise günekoloogilise vaatluse käigus on jäänud kahtlus emakakaelamuutustele või kui esinevad kontaktveritsused (nt vahekorra ajal). Kolposkoopia käigus võib arst võtta ka proovitüki ehk biopsia. Kolposkoopia lõppeb hinnangu andmisega: kas tegemist on muutusteta emakakaelaga või kui esinevad muutused, siis mis raskusastmega need on.

Biopsia
Biopsia ehk proovitükk on väike koetükike, mis võetakse uuritavast paigast (antud juhul siis emakakaelast). Biopsia võtmiseks kasutakse spetsiaalset instrumenti. Biopsia võtmine pole enamasti valus, vaid pigem ebamugav ning kestab vaid hetke. Pärast biopsia võtmist võib esineda veritsus tupest, mis peaks päeva jooksul mööduma. Võetud proovitükk saadetakse laborisse, et hinnata võimalikke muutusi emakakaela koes.

Konisatsioon
Konisatsiooniks nimetatakse protseduuri, mille käigus lõigatakse emakakaelast välja ebatüüpiliste epiteelirakkudega osa. Muutused emakakaela epiteelis on üldjuhul tekitatud papilloomiviiruse kõrge riski tüvede poolt. Eemaldatav koetükk on enamasti koonusekujuline, mistõttu protseduuri nimetatakse emakakaela konisatsiooniks.

Seda teostatakse juhtudel, kui emakakaelal esinevad kas pikka aega ja/või tugeva astme rakumuutused ning protseduuri eesmärgiks on vältida rakumuutuste arengut emakakaelavähiks.

Konisatsioonil eemaldatud tükk suunatakse uuringule, kus selgitatakse välja koes esinevate vähieelsete muutuste raskusaste. Seega on konisatsioon üheaegselt nii ravi- kui ka diagnostikaprotseduur. Vahel elimineeritakse konisatsiooni käigus ka HPV-kandlus, seetõttu soovitatakse tihtipeale kohe pärast konisatsiooni teostada ka HPV-vaktsineerimine. Konisatsioonijärgselt tuleb 4-6 nädalat hoiduda vaginaalsest vahekorrast, vannist, saunast ja ujumisest, samuti tampoonidest ja raskest trennist, sest on oht verejooksu tekkeks. Harva võib konisatsiooni järgselt esineda emakakaelakanali ahenemine või emakakaelapuudulikkus raseduse ajal.

HPV ja muud vähiliigid

Kopeeri link sektsioonile

Uuringud näitavad, et enamik emakakaelavähkidest ja pärakuvähkidest, ligi pooled peenise- ja suur osa suuneeluvähkidest on seotud HPV-nakkusega (protsendid varieeruvad riikide lõikes).

Teadusuuringud näitavad seost ka kopsu-, kolorektaal- ja nahakasvajatega, mille puhul HPV on riskifaktoriks.

Kahjuks on hetkel võimalik HPV-st tingitud vähkide ennetamiseks osaleda ainult naistel emakakaelavähi sõeluuringul.

HPV-ga seotud vähiliikidest on ohustatud nii mehed kui ka naised ja nende erinevates piirkondades esinemine on seotud erinevate seksuaalpraktikatega. Seetõttu võiksid HPV-vastast vaktsineerimist kaaluda ka mehed, sh meestega seksivad mehed.

Eestis on alates 2024. aasta veebruarist võimalik HPV-vaktsiiniga tasuta vaktsineerida 12-18 aasta vanuseid noori (ka noormehi).

HPV vaktsiin

Kopeeri link sektsioonile

HPV vaktsiin

Alates 1.02.2024 vaktsineeritakse HPV vastu kõiki Eesti lapsi (poisse ja tüdrukuid) vanuses 12-14 aastat. Samuti võimaldab riik tasuta vaktsineerimist nendele 15-18-aastastele, kes ei ole veel HPV vastu vaktsineeritud.

HPV-vaktsiin on võimalus ennetada HPV-ga nakatumist. Kuna HPV levib peamiselt seksuaalsel teel, on kõige parem vaktsineerida enne seksuaalelu algust, kuid uuringud kinnitavad, et ka juba seksuaalelu alustanud saavad vaktsiinist kasu.

Vaktsiin ei ravi välja olemasolevaid viirustüvesid. Vaktsineerida on soovitatav nii naisi kui ka mehi, sest mõlemast soost inimesed levitavad viirust ja kõrge riski HPV võib viia vähieelse sseisundite või vähi tekkeni.

Eestis kasutatakse HPV-vaktsiini Gardasil 9, mis annab kaitse seitsme kõrge riski HPV tüve (16, 18, 31, 33, 45, 52, 58) ja kahe kondülome tekitava HPV tüve (6, 11) vastu.

Alates 1.02.2024 vaktsineeritakse HPV vastu kõiki Eesti lapsi (poisse ja tüdrukuid) vanuses 12-14 aastat. Samuti võimaldab riik tasuta vaktsineerimist nendele 15-18aastastele, kes ei ole veel HPV vastu vaktsineeritud.

Vaktsineerimiskuur 12-18aastastele koosneb ühest vaktsiinidoosist. Värsked teadusuuringud on näidanud, et HPV vaktsiini üks doos annab piisava ja pikaajalise kaitse HPV nakkuse vastu.

HPV vastane vaktsineerimine toimub enamasti koolis. Põhjendatud juhtudel võib sihtrühma kuuluvaid lapsi vaktsineerida HPV vastu ka perearstikeskuses või noorte nõustamiskeskuses. Vaktsineerija (kooliõde) teavitab lapsevanemat lapse vaktsineerimisest ning küsib selleks nõusolekut vähemalt üks nädal enne plaanitavat vaktsineerimist. 18-aastased võivad anda vaktsineerimiseks nõusoleku ise. Kuni 18-aastased noored saavad tasuta vaktsineerimise võimaluse kohta uurida noorte nõustamiskeskustes.

Eesti immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitab alates 19. eluaastast vaktsineerida kahe doosi HPV vastase vaktsiiniga, mille intervall on miinimum 6 kuud.

Immuunpuudulikke vaktsineeritakse sõltumata vanusest kolme HPV-vaktsiini doosiga.

Alates 19. eluaastast peab vaktsineeritav HPV vaktsiini eest ise tasuma vastavalt vaktsineerija hinnakirjale.

HPV vastast vaktsineerimist teostavad perearsti keskused, naistenõuandlad, noorte nõustamiskeskused ja nakkuspolikliinikud.

Lisainfo leiab: vaktsineeri.ee/hpv

Vaktsiini kõrvaltoimed

Vaktsineerimise järel võivad esineda paiksed kõrvalnähud: süstekoha valu, punetus ja turse. Nende nähtude leevendamiseks võib kasutada külma kompressi. Samuti on kõrvaltoimetena kirjeldatud väsimust, pea- ning lihasvalu, seedetrakti häireid, millega võib kaasneda iiveldus ja oksendamine. Esineda võib ka sügelust, nahalöövet, kuplade teket nahale (nõgestõbi), liigesvalu ning palavikku (≥ 38 °C). Need nähud on organismi loomupärane vastus vaktsiinile ja normaalne osa immuunsuse kujunemisest. Enamik vaktsineerimise kõrvaltoimetest on kerged ja mööduvad 1-2 päeva jooksul ilma ravita. Palaviku ja peavalu korral võib nähtude leevendamiseks võtta paratsetamooli või ibuprofeeni. Kui nähud püsivad kauem kui paar päeva, on häirivad või muutuvad aja jooksul raskemaks, siis tuleb sellest rääkida arstile.

Pärast vaktsineerimist tuleb vaktsineerimiskohas ca 15 minutit istuda või lamada.

HPV vaktsiinid ei põhjusta uute krooniliste haiguste, sealhulgas ka autoimmuunsete haiguste teket. HPV vaktsiinides ei sisaldu nakkuslikku materjali ja seetõttu ei saa tekitada HPV-st põhjustatud haigusi sealhulgas vähki. Võimalikest kõrvaltoimetest tuleb teavitada Ravimiametit.

Vaktsiin Gardasil 9 on vastunäidustatud neile, kellel esineb ülitundlikkus vaktsiini toimeainete või abiainete suhtes.

Kasutatud allikad:

Terviseamet

vaktsineeri.ee/hpv

Sotsiaalministeerium

HPV – enim küsitud küsimused

Kopeeri link sektsioonile

Kas inimese papilloomiviirus (HPV) on ohtlik?

Teadaolevalt põhjustavad 15 HPV tüüpi emakakaela-, päraku-, häbeme-, tupe-, peenise- ja kurguvähki. Kõik need HPV tüübid on kergesti nakkavad. Enamikul juhtudel ei avaldu nende tüüpidega nakatumisel mingeid sümptomeid, nii et inimesel pole nakkusest aimugi. Nakkus kestab tavaliselt 1–2 aastat ja kaob iseenesest.

Ent vähemalt iga kümnes nakkus kulgeb pikemalt ning võib põhjustada vähieelseid moodustisi.

Peaaegu kõik emakakaelavähi juhud saavad alguse HPV-nakkusest. Igal aastal avastatakse Eestis keskmiselt 160 emakakaelavähi esmajuhtu ning sellesse sureb ligikaudu 65 naist.

Kui levinud on HPV?

HPV on üks levinumaid seksuaalsel teel levivaid nakkusi. Maailmas nakatub enamus seksuaalselt aktiivseid mehi ja naisi oma eluaja jooksul HPV-ga. Eestis on HPV levimus ja haigestumine emakaelavähki kõrgem kui teistes Euroopa riikides. HPV levimus on suurim nooremate meeste ja naiste seas, peamiselt 20–25-aastaste vanuserühmas.

Kuidas toimub HPV-ga nakatumine?

Nakkusallikaks on teine HPV-ga nakatunud inimene. Papilloomiviirused levivad ühelt inimeselt teisele naha või limakestade kokkupuutel (nt seksuaalvahekord või intiimsed puudutused). Nakatuda võib juba esimese seksuaalvahekorra ajal. Kondoomi kasutamine vähendab nakatumisohtu, kuid ei garanteeri täielikku kaitset.

Ligikaudu 80% inimestest nakatub elu jooksul HPV-ga.

Kas on võimalik loomulikult vältida HPV-ga nakatumist?

Parim lahendus on vaktsineerimine enne seksuaalelu alustamist koos korrapäraselt emakakaelavähi sõeluuringutel käimisega. HPV-vastane vaktsineerimine ei kaitse kõigi HPV tüüpide eest, kuid sõltuvalt vaktsiinist tagab kaitse tüüpide vastu, mis põhjustavad 90% emakakaelavähi juhtudest ja kuni 90% genitaaltüügastest.

HPV tüvedega nakatumisest aitab täiendavalt vältida ka kindel seksuaalpartner ja kondoomi kasutamine (kondoom ei katse täielikult nakatumisest).

Kuidas vaktsiin töötab?

HPV vaktsiin Gardasil 9 sisaldab üheksat inimese papilloomiviiruse tüübi puhastatud viiruselaadset valku. Vaktsiini süstimisel kehasse reageerib organism neile samamoodi kui pärisviirusele. Organism toodab nende osakeste vastu antikehi, mis suudavad viiruse eemale tõrjuda, kui sellega uuesti kokku puututakse. See aitabki ära hoida HPV ohtlikest tüvedest põhjustatud haiguseid nagu emakakaela-, häbeme-, tupe-, päraku-, peenise- ja suuõõnevähk ning vähieelsed seisundid. Vaktsiin kaitseb ka suguelundite tüügaste eest (teravad kondüloomid). Vaktsiin ei sisalda elusat viirust ega ole seetõttu haigust tekitav ega ohtlik.

Kas enne vaktsineerimist tuleb käia tervisekontrollis?

Enne HPV-vastast vaktsineerimist ei pea käima tervisekontrollis.

Immuniseerimisele (vaktsineerimisele) peab vahetult eelnema immuniseerimise ajutiste ja püsivate vastunäidustuste tuvastamine, mille eest vastutab protseduuri teostav tervishoiutöötaja. Immuniseerimise teostaja selgitab patsiendile või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise vajalikkust, teavitab teda sellega kaasneda võivatest kõrvaltoimetest ja nõustab muudes teemakohastes küsimustes.

HPV-vaktsiine pole katsetatud rasedatel, nii et lapseootel naised peaksid kaitsesüstimise edasi lükkama või lõpetama vaktsineerimisskeemi pärast sünnitust.

Kas pärast vaktsineerimist tuleb käia tervisekontrollis?

Pärast HPV-vastast vaktsineerimist ei ole vaja käia selle pärast eraldi tervisekontrollis.

Siiski peaksid vaktsineeritud naised käima korrapäraselt emakakaelavähi sõeluuringutel. Seda seepärast, et HPV-vaktsiinid kaitsevad suurema osa, kuid mitte kõigi HPV tüüpide eest, mis võivad tekitada emakakaelavähki. Kui vaktsineerimine on toimunud pärast seksuaalelu alustamist, võib inimene juba olla nakatunud ühe või mitme vaktsiinis sisalduva HPV tüübiga ning soovitud kaitset ei pruugi olla tekkinud. Nii naised kui mehed peavad ka peale vaktsineerimist käima regulaarselt tervise (sh seksuaaltervise) kontrollis.

Kellele on HPV vaktsiin vastunäidustatud?

Vaktsiin Gardasil 9 on vastunäidustatud neile, kellel esineb ülitundlikkus vaktsiini toimeainete või abiainete suhtes. Isikud, kellel ilmneb ülitundlikkus pärast esimest vaktsiini annust, ei tohi saada teist kaitsesüsti. Vaktsiini toimeainete ja abiainete loetelu leiab Gardasil 9 ravimi omaduste kokkuvõttest.

Kas HPV-vastane vaktsiin on ohutu?

Kõigi HPV-vaktsiinide ohutust ja tõhusust on põhjalikult hinnatud ravimiuuringutega. Tänaseks on maailmas manustatud üle 270 miljoni vaktsiinidoosi ja neid peetakse jätkuvalt ohutuks. Sellele järeldusele jõudis ka Euroopa Ravimiameti korraldatud sõltumatu hindamine.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vaktsiinide ohutuse valdkonna nõuandev komitee (GACVS) analüüsib korrapäraselt teaduslikke tõendeid HPV-vaktsiinide kohta, tuginedes eri maailma paikades tehtud uuringutele. Uuritakse lähemalt kõiki pärast vaktsineerimist tekkinud raskeid tervisehäireid, millel võiks olla seos vaktsiiniga ning komitee analüüsib nende esinemissagedust enne ja pärast vaktsiini kasutuselevõttu. Seni ei ole avastatud tõendeid vaktsiinide kasutamisega kaasnevatest tõsistest ohtudest.

Vaata ka videot: „ Milline on HPV-vaktsiini tööpõhimõte?“
Vaata ka 2018. aastal avaldatud Belgia vähikeskuse uuringut.

Millised võivad olla HPV vaktsiini kõrvaltoimed?

Nii nagu teiste vaktsiinide ja ravimite puhul, on HPV-vaktsiinil sageli kerged kõrvaltoimed. Need on punetus, paistetus või valulikkus käsivarrel, kuhu vaktsiini süstiti. Mõnedel vaktsineeritutel esineb peavalu, väikest palavikku, liigese- või lihasvalu ning mööduvat iiveldust. Need ohutud paiksed reaktsioonid või kõrvaltoimed on organismi loomupärane vastus vaktsiinile ja normaalne osa immuunsuse kujunemisest ning mööduvad enamasti vähem kui päevaga.

Oluline on siiski meeles pidada, et kui nähud püsivad kauem kui paar päeva, on häirivad või muutuvad aja jooksul raskemaks, siis tuleb sellest rääkida arstile.

Reaktsioon käsivarrel, kuhu vaktsiini süstiti:

Valu tunneb umbes kaheksa inimest kümnest.
Punetus või paistetus tekib umbes ühel inimesel neljast.
Peavalu tekib umbes ühel inimesel kolmest.

Palavik

Väike palavik (38 °C) tekib umbes ühel inimesel kümnest.
Keskmiselt kõrge palavik (39 °C) tekib umbes ühel inimesel 65st.

Need kerged kõrvaltoimed mööduvad tavaliselt mõne tunni või päevaga.

Mõnikord tuleb vaktsineerimisel või mõne muu süsti tegemisel ette minestamist. Seda esineb rohkem olukordades, kus vaktsineeritakse korraga paljusid noori, näiteks kooliarsti kabinetis. Sellisel juhul ei ole minestamise põhjuseks mitte vaktsiin ise, vaid pingeseisund ja ärevustunne.

Umbes ühel inimesel miljonist, kellele manustatakse ükskõik millist vaktsiini, tekib allergiline reaktsioon (anafülaktiline šokk). Seepärast peaks patsient jääma igaks juhuks pärast vaktsiini manustamist veel 15 minutiks õe või arsti järelevalve alla. Kui tunnete kohe pärast vaktsineerimist peapööritust või teil esineb kuulmis- või nägemishäireid, teavitage sellest tervishoiuteenuse osutajat.

Võimalikest kõrvaltoimetest tuleks teavitada ka Ravimiametit.

Kahjuks ringlevad sotsiaalmeedias ja teismeliste seas kuuldused HPV-vaktsiini seotusest raskete kõrvaltoimete või krooniliste terviseprobleemidega. Põhjalikud uuringud ja pidev ravimiohutuse järelevalve (rohkem kui 270 miljoni vaktsiinidoosi üle) ei tõenda aga nende paikapidavust.

Vaata videot HPV-vastase vaktsiini kõrvaltoimete seirest.

Kuidas ma võin olla kindel, et mu lapsel ei teki raskeid kõrvaltoimeid?

Nende tekkimine on väga ebatõenäoline. Siiski saab lapsevanem panustada, et vaktsineerimine kulgeks sujuvalt.

Kui lapsel on allergia, teavitage sellest enne vaktsineerimist tervishoiuteenuse osutajat. Tervishoiuteenuse osutaja saab siis anda nõu, kas allergia võib olla seotud konkreetse vaktsiiniga ja kas vaktsineerimine on sellel juhul vastu näidustatud.
Jääge pärast vaktsineerimist veel 15 minutiks tervishoiuasutusse (rahulikus olekus, istudes). Kui teil tekib selle aja jooksul naha sügelus, lööve, hingamispuudulikkus, südamekloppimine, nõrk või puuduv pulss, ärevus ja hirm – siis pöörduge koheselt abi saamiseks tervishoiutöötaja poole.
Pärast vaktsineerimist võivad tekkida vaktsiini infolehes kirjeldatud kõrvaltoimed nagu süstekoha reaktsioon (valu, turse, punetus), palavik, väsimustunne, peavalu, lihaste- ja liigeste valulikkus. Kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja kiirelt mööduvad ning ei vaja täiendavat ravi.
Kui esineb ootamatuid nähte, teavitage sellest tervishoiutöötajat. Sellistesse teadetesse suhtutakse väga tõsiselt ning neid analüüsitakse, et leida võimalik seos vaktsineerimisega.

Kõrvaltoimetest tuleks teatada Ravimiametile.

Millised lisaained on HPV vaktsiinis?

Et vaktsiini toime oleks nii tõhus kui võimalik, sisaldab see ka väikeses koguses adjuvante (ained, mis aitavad tugevdada keha immuunreaktsiooni). Need võivad olla mineraalsoolad, vesi ja ained nagu alumiiniumsulfaat (alumiiniumiühend), millega me puutume pidevalt kokku õhu, toidu ja kosmeetikatoodete, näiteks deodorantide, kaudu. Vaktsiini toimeainete ja abiainete loetelu leiab Gardasil 9 ravimi omaduste kokkuvõttest.

Kas vaktsiinist on kasu ka neile, kes on juba seksuaalelu alustanud?

Vaktsiini tõhusus sõltub eelnevast kokkupuutest viirusega. Vaktsiin annab ennekõike kaitse HPV tüüpide eest, millega vaktsineeritav ei ole veel kokku puutunud. Üldiselt nakatuvad inimesed ühe või mitme HPV tüübiga peagi pärast seksuaalelu alustamist, seega tuleks vaktsineerida enne sugueluga alustamist.

Vanuses 12-14 on vaktsineerimise järgselt immuunvastus tugevam kui hilisemas eas.

Müüdid ja küsimused

Kopeeri link sektsioonile

Müüdid ja küsimused

Kui mu emal/vanaemal või mõnel teisel lähisugulasel oli emakakaelavähk, siis kas mul on suurem risk selle saamiseks?
Emakakaelavähki põhjustab HPV. Pärilik eelsoodumus siin suurt rolli ei mängi.
Kui mu emal/vanaemal või mõnel teisel lähisugulasel oli emaka/munasarja/rinnavähk, siis kas mul on suurem risk emakakaelavähi saamiseks?
Emakakaelavähil pole pärilikku seost muude vähiliikidega.
Kui mul on kunagi diagnoositud mingi muutus emakakaelas, siis jään alatiseks emakakaelavähi riskirühma ning vajan sagedasemat jälgimist.
Tihti taandarenevad rakumuutused ja HPV täielikult, seda eriti teismeeas ja 20ndates eluaastates. Seega ei pruugi kunagi leitud rakumuutused kaugeltki tähendada alatist riskirühma jäämist. Kui rakumuutuste taandareng on mitme PAP-testiga kinnitatud ning naistearst ütleb, et enam pole sagedasem jälgimine vajalik, siis piisab kui jätkata emakakaela kontrolli juhendi kohaselt iga 3a tagant ja alates 30. eluaastast iga 5a tagant.
HPV vastu vaktsineeritud naised ei pea käima emakakaelavähi skriiningul
Kuna HPV-vaktsiin ei kaitse kõigi HPV-tüvede vastu, siis peaks ka vaktsineeritud naised käima juhendi kohaselt alates 25. eluaastast emakakaelavähi skriiningul (25-29-aastased naised 3 aastase intervalliga PAP-test, 30-65-aastaseld 5 aastase intervalliga HPV-analüüs + vajadusel PAP-test).
Transmehed ei pea emakakaelavähi skriiningul osalema *
Kui transmehel on emakakael, siis on vajalik ka emakakaela skriining vastavalt juhendile 3- või 5-aastase intervalliga ja muutuste korral sagedamini.

HPV (Human papillomavirus) ehk inimese papilloomviirus

Riskitegurid HPV-ga nakatumiseks

Genitaaltüükad ehk kondüloomid

HPV ja emakakaela tervis

Emakakaela uurimine

HPV ja muud vähiliigid

HPV vaktsiin

HPV – enim küsitud küsimused

Müüdid ja küsimused

Ei leidnud vastust oma küsimusele või soovid lisainfot?

HI-viiruse levik seksuaalsel teel