Agressiivsed tunded

Tunded iseendast pole ei head ega halvad, oluline on see, kuidas inimene neid valitseb.
Kõik inimesed ärrituvad vahetevahel. Selle võimendudes hakkavad tunded keema, inimesel tekib soov stressiolukorra või paha tunde põhjustaja eemale tõrjuda ja taastada rahulik, mugav enesetunne. Selleks on vaja tegutseda ja jõudu annab viha tunne. Viha pole sama mis agressiivne, teisi ja ennast kahjustav käitumine. Vihaga ei pruugi kaasneda mingit vägivalda, nt suunatakse raevuhoog patja karjumisse, öeldakse välja, et ollakse vihane, püütakse olukorrale leida rahumeelseid lahendusi vms. Teisest küljest võib esineda julmemast julmemat agressiivset käitumist, millega ei kaasne mingisugust viha tunnet. Iga inimene saab püüelda viha valitsemise poole selleks, et viha ei valitseks meie üle.

Enamus inimesi oskab oma tundeid kuigivõrd ära tunda ja valitseda. Rahulik inimene püsib tavaliselt alati rahulikuna. Tulise temperamendiga inimesed kaotavad kergesti kannatuse. Osad inimesed on teadvustamatult agressiivsed ja nad näevad ka teisi inimesi vihameelsete ja enda vastu vaenulikena. Sellistele inimestele on oma negatiivsete tunnete valitsemine probleemiks. Tunded tulevad ja lähevad ning nendele reageerimine sõltub paljudest asjaoludest, kuid on vale oletada, et inimene on täielikult tunnete meelevallas. Sageli öeldakse: „Ta ise ärritas mind!“, selle asemel, et sõnastada iseenda tunne: „ Ma ärritusin ta peale!“. Nii üritatakse justkui vastutus oma agressiivsete tegude eest kellegi teise kaela lükata. Tunnete valitsemist on võimalik õppida ja harjutada, ehkki see on erinevatele inimestele erineva raskusega ülesanne. Raevu jõud võib olla hirmuäratav ja äärmuslikes olukordades on võimalik peaaegu iga inimest niimoodi hirmutada, et tulemuseks on agressiivne või isegi kuritegelik käitumine.

Peale tunnete on inimesel ka tahe ja mõistus, ehkki vahel püüavad tunded tahtest ja mõistusest üle olla. Tunne ei ole veel tegu. Oma tundeid mõistes ja valitsedes saab vägivaldsed teod ära hoida. Paljud inimesed püüavad oma tundeid alla suruda, neid eirata ja maha salata. Kui positiivsed emotsioonid on enamasti lubatud ja oodatud, siis negatiivseid emotsioone justkui häbenetakse või kardetakse. See on õpitud käitumine, sest viha on aegade jooksul peetud vähese küpsuse märgiks. Samas ei ole paljudele inimestele juba lapseeast alates õpetatud, kuidas raskete tunnetega toime tulla nii et see ennast ja teisi ei kahjustaks.
Tunded kuuluvad elu juurde. Kui need alla suruda, võivad need ühel hetkel ettearvamatult välja pursata. Allasurutud viha võib tekitada hirmu, masendust, agressiivset või enesehävituslikku käitumist. Inimene, kes soovib hakata oma tundeid valitsema, peab esmalt oma kõikide tunnetega tutvuma ja seejärel neid õppima kontrollima ja juhtima. Kõigepealt peab inimene tahtma vastutada oma tunnete ja nende valitsemise eest.

Me tunneme tundeid kogu aeg, kuigi ei teadvusta neid kõiki. Tunnete äratundmine võib olla raske, kui neist ei osata rääkida. Oma tunnete uurimine on peaaegu kõikidele inimestele keeruline. Tunded esinevad harva üksi, neil on palju kaaslasi, millega kohtumine võib olla raske, kuid väga õpetlik. Viha tagant võib paljastuda pettumus, häbi või haiget saamine, hirmuga paralleelselt võib paljastuda pettumus või viha, hirmuga paralleelselt võib inimene tunda uhkust selle üle, et ta julgeb sellest siiski “üle olla”. Tunnetest kellegagi rääkimine või kirjutamine, neile nime andmine on abiks tunnete tundmaõppimisel, sest siis need muutuvad selgemaks ja astuvad kergemini mõistuse ja tahte teenistusse. Mahasurutud tunded aga kulutavad inimese energiat ja võivad tekitada nii vaimseid kui füüsilisi häireid – nt ebamäärast paha tunnet, tujukust, masendust, peavalu, kõhuvalu jne. Tunded, millest ei räägita või mida ei osata kuidagi mõistlikult ja tõhusalt välja elada, jäävad igal juhul inimese mälusse ja kehasse alles ja mõjutavad tema edaspidist elu.

Oma tunnetega tasub niisiis tutvuda. Kui paremini mõista enda tundeid ja seda, mis neid tundeid esile kutsub, siis on võimalik ka paremini mõista teiste inimeste tundeid. Oma tundeid tundev ja valitsev inimene saab teistega paremini läbi ja oskab konflikte arukamalt lahendada.

Pange silmad kinni ja meenutage erinevaid situatsioone, mis teid ärritasid. Ärge mõelge sellele, mis juhtus või mida keegi tegi vaid keskenduge oma viha tundele.

Mis teid vihastas?
Jätkake seejärel alustatud lauseid:
Ma saan vihaseks, kui….
Ma saan vihaseks, kui….
Ma saan vihaseks, kui….

Kaotasin kannatuse – tagajärgede analüüs.Mõelge välja kaks enda kohta käivat situatsiooni ja kirjutage seejärel üles oma käitumise positiivsed ja negatiivsed tagajärjed.

Näide: „Sõber ei toonud koolitunniks vajalikku raamatut, mida oli lubanud ja ma vihastasin tema peale“.

Positiivne 

Oli kergem olla
Sõber tõi raamatu

Negatiivne

Läksime riidu
Hiljem kahetsesin
Sõber ei rääkinud minuga pikka aega
Sõber ei kutsunud mind kinno

Tõhus viis oma viha valitseda ja seda põhjustanud olukorraga toime tulla ongi see, kui:

• tunned ära, et oled vihane,
• saad aru, mis olukord sinus viha valla päästis,
• püüad keskenduda oma enesetunde parandamisele, selle asemel et oma viha teise inimese peal või asju lõhkudes välja elada (nt hingad sügavalt sisse, püüad teadlikult asja rahulikult võtta, lahkud hetkeks ruumist, kujutled midagi meeldivat vms),
• püüad otsustada, mida sa saad muuta ja mida mitte (nt võid avalda teistele oma tundeid, kuid samal ajal hoidud hinnangutest teiste aadressil; vajadusel otsid abi, teatad juhtunust vms).

Isegi kui alati ei õnnestu oma negatiivseid tundeid valitseda, peaks selle poole igal juhul püüdlema!