Laste vastu suunatud seksuaalvägivald on lapse või noore kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mida alla 18-aastane laps/noor ise ei ole võimeline mõistma, millega ta ei nõustu ning mis on vastuolus ühiskonnas aktsepteeritavate väärtushinnangutega ja normidega.
Eesti karistusseadustiku järgi on karistatav seksuaalvahekorras olemine alla 16-aastase lapsega. Laste vastu suunatud seksuaalvägivald on näiteks seksuaalse sisuga tegevus, kus ei kasutata alati sundi, aga kus täiskasvanu kasutab ära oma eelisolukorda lapse suhtes. Ärakasutaja võib avaldada survet, maksta tasu või ähvardada, et sundida last näiteks oma keha puudutamisele, seksuaalvahekorrale seksuaalse sisuga mängudele vms. Ka lastest erootiliste või pornograafiliste piltide, fotode või filmide tegemine, lastele erootiliste või pornograafiliste piltide, fotode või filmide näitamine, seksuaalsuse ja seksuaalkäitumisega seotud asjadest rääkimine lapsele mittekohasel viisil, seksuaalse sisuga märkuste tegemine lapse aadressil on lapse seksuaalne ärakasutamine.
Lapse vastu suunatud seksuaalvägivald on ka suguiha rahuldamine lapsega. Tegemist on alati olukorraga, kus vaimsete ja füüsiliste jõudude ebavõrdsuse tõttu pole laps suuteline keelduma ja ennast kaitsma. Lapse vastu suunatud seksuaalvägivalla alaliik on intsest ehk verepilastus – see on igasugune seksuaalne tegevus alates hellitamisest ja lõpetades seksuaalvahekorraga, mis leiab aset pereliikmete vahel, kus laste ahistajaks on isa või kasuisa, ema või kasuema, vennad, õed, vanavanemad jt pereliikmed. See on kuritegu, mille eest vastutavad täiskasvanud.
Pedofiilia on haiguslik seksuaalne kiindumus lastesse. Vastav seksuaalse sisuga tegevus on kuritegu. Pedofiilid võivad ohvreid otsida näiteks interneti jututubadest. Pedofiilse häire kohta saad rohkem infot SIIT.
Laste vastu suunatud seksuaalne vägivald võib kesta aastaid, kuna lapsel on sellest väga raske rääkida. Sageli teda hirmutatakse, ähvardatakse või manipuleeritakse lubaduste või kingitustega. Lisaks ei pruugi laps aru saada, et tegemist on vägivallaga. Sageli ta tunneb häbi ja ennast kaassüüdlasena toimunus ning lisaks on tal hirm, et tema ülestunnistust niikuinii keegi ei usu. Võib-olla ta ongi püüdnud sellest märku anda, kuid need katsed ei ole sageli täiskasvanute poolt vastuvõtlikkust leidnud, sest kogu probleemi püütakse perekonnas maha vaikida.
Rohkem infot ning vajaliku abi leiad lehelt lasteabi.ee.
