Vägistamise eesmärgiks ei ole seks teise inimesega, vaid ohvri kontrollimine, alandamine ja hirmu all hoidmine. Vägistamisega on tegemist, kui kedagi sunnitakse vastu tahtmist jõuga või vägivallaga ähvardades seksuaalsele tegevusele või seksuaalvahekorda astuma. Sagedamini on ohvriks mõlemast soost lapsed ja naised. Tavaliselt kujutletakse vägistajana ette võõrast meest, kes ründab ohvrit ootamatult pimedas parginurgas. Politsei andmetel on need aga harvad juhtumid. Tavaliselt on vägistaja tuttav, sageli elukaaslane. Ka võõrad püüavad ohvriga kõigepealt tuttavaks saada ja alles siis rünnata. Rünnak jätab ohvri ilma turvatundest, mis ei pruugi enam kunagi täielikult taastuda.
Vägistamise korral, selleks, et saada abi, on igal juhul vajalik juhtunust rääkimine. Politseisse pöördumine võib olla psühholoogiliselt raske, kuid on vajalik selleks, et ohvri rollist välja astuda ja süüdlane tabada. See küll ei muuda kahjuks enam juhtunut olematuks, kuid võib ära hoida ja kaitsta võimalikke tulevasi ohvreid samasse olukorda sattumast. Naistearst või kohtuekspert saab kindlaks teha vigastused ja võimaliku nakatumise seksuaalsel teel levivatesse infektsioonidesse (sh HIV-nakkusesse), anda abi ja ära hoida soovimatut rasedust. Peale selle on esimestel ööpäevadel pärast vägistamist võimalik tõendusmaterjali koguda (seemnevedelik, riided jne). Uuringutulemusi kasutatakse hiljem vajadusel kohtus, see küll ei muuda juhtunut olematuks, kuid võib kaitsta tulevasi ohvreid samasse olukorda sattumast.
NB! Oluline on pärast vägistamise aset leidmist pöörduda politseisse või arsti juurde võimalikult kiiresti, soovitavalt esimestel tundidel pärast juhtunut ja kindlasti mitte eelnevalt riideid vahetada ega pesta!
