Muutused tüdrukutel

Rindade arengu algus on üks esimesi märke murdeea saabumisest. Kui poistel ja tüdrukutel on rinnanibud üsna sarnased, siis umbes 9–11-aastasel tüdrukul hakkavad rinnad kasvamisest märku andma. Vaevumärgatavalt muutuvad nibud veidi tumedamaks, hellaks ja katsudes valulikuks, ja nibu ümbritsev nibuväli kummub ettepoole, moodustades rinnamügariku. Tiheneb ka nibu ise, nibuvälja ümber võivad ilmuda mõned karvad. Sageli on üks rind teisest suurem. Mõnikord kaob see erinevus rindade kasvades, mõnikord aga mitte. Sageli arenevad rinnad erineva kiirusega ja võivad seetõttu olla erineva suurusega. Rinnad saavad oma arenguga valmis 16.-17. eluaastaks ja selleks ajaks on nad üsna ühesuurused. Kui väike suurusevahe jääbki, on see enamasti väliselt märkamatu. Loe edasi…

Rindade arengu algusele järgneb või sellega üheaegselt esineb häbemekarvade ja kaenlaaluste karvade kasv. Juuksed  ja rohkem või vähem kehakarvu on omane juba vastsündinule. Murdeea saabumise üks esimesi tundemärke on karvade ilmumine uutesse kohtadesse: esmalt kaenlaalustesse, siis kolmnurka, kus kere läheb üle jalgadeks e. häbemekingule. Esialgu ilmuvad mõned üksikud karvad, mida on lihtne eristada lapsepõlveaegsetest – uued on enamasti tumedamad, pikemad ja pisut krussis. Aja jooksul karvastik tiheneb ja katab kolmnurgakujuliselt kogu häbemekingu. Karvadega kattuvad ka suured häbememokad ja kaenlaalused.  Enamasti on uus karvastik pisut tumedam loomulikust juuksevärvist. Ka sirgete juustega tüdrukutel on need karvad lokkis. Tumedamaks võivad muutuda ka karvad kätel, jalgadel ning ka ülahuulel. Mõned karvad võivad ilmuda ka kõhu keskjoonele nabast allpool ja rinnale. Loe edasi…

Valgevoolus e tupevoolus on tupe limaskestast ja emakakaela näärmetest erituv vedelik. Osa sellest imetakse tupe limaskesta poolt uuesti endasse, kuid ülejäänu väljub kehast tupeavause kaudu. Voolust mõjutavad veres olevad hormoonid, mistõttu menstruatsioonitsükli jooksul see muutub. Tupevoolus täidab teatavat kaitsefunktsiooni ja hoolitseb selle eest, et tupe limaskest oleks alati niiske ja seal valitseks õige, happeline keskkond. See omakorda loob head tingimused selleks, et limaskestal leiduvad seened ja bakterid võiksid elada õiges tasakaalus. Kui tasakaalu rikutakse, saavutavad mõned bakterid või seened ülekaalu, kutsudes esile tupe limaskesta põletiku. Põletik toob endaga kaasa rohke vooluse. Loe edasi…

Naise kehale on loodus andnud võimaluse viljastuda, kanda ja sünnitada järglasi. Selle teenistuses on terve elundite süsteem, mis juba vastsündinud tüdrukul olemas on ning mis murdeeas tööle hakkab. Kuigi toimuma hakkav võib esialgu üsnagi harjumatu olla, on see siiski normaalne keha funktsioneerimine, tahab vaid pisut aega sisseelamiseks. Kindlasti on siin abi teadmistest, kuidas viljakussüsteem töötab.

Munarakud valmivad munasarjades e ovaariumides, mis asuvad alakõhus, emaka külge kinnitunult. Väike tüdruk sünnib umbes 200 000 munaraku algmega kummaski munasarjas. Murdeea algul, enamasti vanuses 10–13 aastat valmivad suguhormoonide toimel esimesed folliikulid. Folliikulite küpsemist põhjustab ajuripatsis toodetud hormoon: FSH ehk folliikuleid stimuleeriv hormoon. FSH kandub verega folliikuliteni, kus ta põhjustab folliikuli ja selles sisalduva munaraku küpsemise ja kasvamise. Igas folliikulis on munarakk, mida ümbritseb vedelik, küpsedes see paisub ja nihkub munasarja pinnale. Munaraku suurus on umbes 1/5 mm. Naise elu jooksul valmib ligi 400 viljastumisvõimelist munarakku. Loe edasi…

Loe ka “Seks ja päevad“

Välimised suguelundid

Pilt: “Seksuaalkasvatus. II-III kooliaste. Õpetajaraamat” (Tallinn, 2005)

Häbe ehk vulva – siia alla kuulub häbemekink, suured ja väikesed häbememokad, kliitor ja tupeesik. Kõik need elundid võivad olla inimeseti väga erineva kuju, suuruse ja värvusega.

Häbemekink – rasvkoe padjand häbemeliiduse kohal, mis murdeeas kattub häbemekarvadega.

Suured ehk välimised häbememokad – häbemekink lahkneb allpool kaheks suureks häbememokaks, mille vahele jääb häbemepilu. Suured häbememokad võivad olla kaetud häbemekarvadega.

Väikesed ehk sisemised häbememokad – asuvad suurte häbememokkade vahel, piiravad tupeesikut. Nad on kaetud limaskesta meenutava roosa nahaga ja on erinevatel naistel väga erineva kuju ja suurusega, võivad olla vaevumärgatavad või ulatuda välimiste häbememokkade vahelt välja. Tupesuudmest tagapool nad ühinevad.

Kõdisti ehk kliitor – asub väikeste häbememokkade eesmises kokkupuutekohas ja ulatub suurte ja väikeste häbememokkade alusesse piirkonda. See on kõige tundlikum koht naise kehal ning mängib tähtsat rolli seksuaalse erutuse ja naudingu tekkes. See on ainuke organ inimkehas, mille ainus funktsioon on seksuaalne nauding.

Kusiti – juha, mida mööda liigub uriin. Tupeava lähedal on kusitiavaus, mille kaudu uriin kehast väljub.

Tupeavaus – tupe väline avaus kehapinnal.

Pärak – pärasoole avaus.

Lahkliha – tupesuudme ja päraku vaheline piirkond.

Bartholini näärmed – paiknevad suurte häbememokkade tagumises osas, pole nähtavad ega katsutavad. Seksuaalse erutuse puhul eritub nendest vedelikku, mis niisutab tupeesikut ja soodustab sellega suguühet.

Neitsinahk ehk hüümen – mitmesuguse kujuga, tavaliselt poolkuu-kujuline limaskesta volt, mis katab osaliselt tupeavaust, aga võib ka üldse puududa. Neitsinahk võib venida või rebeneda esimese vahekorra ajal, tampooni kasutamisel, sõrme viimisel tuppe või sporti tehes. Venides või rebenedes võib esineda ka vähest veritsust, kuid kaugeltki mitte kõigil. Neitsinahka on ajalooliselt ja kultuuriliselt seostatud “neitsilikkuse” ja “puutumatusega”. Tegelikult ei anna neitsinaha olemasolu või kuju adekvaatset infot selle kohta, kas naine on vahekorras olnud või mitte, ammugi ei määra neitsinahk naise või neiu väärtust.

Pilt: “Seksuaalkasvatus. II-III kooliaste. Õpetajaraamat” (Tallinn, 2005)

Tupp ehk vagiina –  on torujas elund, mis ühendab emakat tupeavaga. Suguühte ajal siseneb suguti e. peenis tuppe. Sünnitusel väljub laps tupe kaudu.

Emakakael – asub emaka alaosas. Emakakaelas on avaus, mille kaudu liiguvad seemnerakud tupest emakasse, väljub menstruaalveri ja tuleb sünnitusel ilmale laps.

Emakas – pirnikujuline lihaseline organ, mis on umbes 7 cm pikk ja 5 cm lai. Seal areneb raseduse ajal loode. Emakaõõs on vooderdatud limaskestaga, millest osa heidetakse koos verega välja menstruatsiooni ajal. Emakas kasvab laps, kuni ta on sünniks valmis.

Munajuhad – lihaselised torukesed, mis on umbes 10 cm pikad. Munajuhad ühendavad emakat munasarjadega. Just nimelt munajuhades toimub munaraku viljastumine ja munajuha ülesanne on viljastatud munaraku transport emakasse.

Munasarjad – naise sugunäärmed. Asuvad munajuhade otste läheduses vaagna külgseinte suunas, nende pikkus on 3-4 cm, paksus 1-2 cm ja kaal 6-8 g. Munasarjadel on kaks peamist ülesannet: munasarjades valmivad munarakud e. naissugurakud, ja seal toodetakse naissuguhormoone. Murdeeas hakkavad keha hormoonid põhjustama munarakkude küpsemist. Tavaliselt küpseb üks munarakk korraga, väga harva ka kaks. Seda nimetatakse ovulatsiooniks. Küps munarakk liigub pärast ovulatsiooni munajuhasse. Munarakud –  Tütarlapse sünnimomendil on tema munasarjades ca 400 000 – 500 000 põiekest e. folliikulit. Nendes asuvad ebaküpsed munarakud. Suguküpsuse perioodiks väheneb nende arv umbes 10 korda. Viljastumisvõimeliseks saab nendest ainult iga sajas munarakk.

Murdeeas järjest suuremas koguses toodetavate suguhormoonide toimel kahekordistub kasvuhormooni tootmine, mis käivitab eeskätt kätes ja jalgades toruluude kasvu, mis on omakorda aluseks murdeeas toimuvale kasvuspurdile. Kõigepealt kiireneb käe- ja jalalabade kasv, siis hakkavad järele kasvama keha ja jäsemete ülejäänud osad. Kuna sellel perioodil võib kasv olla väga kiire, siis võib kaasneda aegajalt ka käte ja jalgade valu. Loe edasi…

Murdeeas kehaga toimuvad muutused on küllalt kiired ja sellega harjumine on üksjagu keeruline. Murdeea lähenedes tajutakse tihti vaistlikult, et toimetulek lähenevas tunnete keerises sõltub sellest, milline hoiak on inimesel iseenese suhtes. Mida tähendab tunda end naisena või mehena? Kui muutusse suhtuda positiivselt, siis ei kardeta oma keha tundma õppida ja murdeiga möödub normaalsete tõusude ja mõõnadega. Mida tervem ja turvalisem on seksuaalne areng, seda iseseisvam  ollakse. Mida ebameeldivamana tajutakse uut, seda muutlikum ja vastuvõtlikum ollakse välistele “halbadele” mõjutustele.

Tänapäeval tekitab segadust ja ebakindlust kehakultus ja „ideaalkeha“ kummardamine, mida iga päev filmidest ja ajakirjadest tulvab. Igasugune naha-, juukse- ja silmavärv, erinevad kehavormid on omamoodi ilusad, ehk “ilu on vaataja silmades!” Ideaalset keha ei ole olemas! Selle asemel, et vaevata end püüdega olla võimalikult ideaalilähedane, oleks mõistlik võtta rohkem aega selleks, et oma kehaga “sõbraks saada”, õppida seda tundma ja aru saama, kuidas ta töötab ja millest ta märku tahab anda. Selleks on vaja piisavalt endaga oleku aega, turvalist ruumi ja peeglit!

Tupeseent tekitab mikroskoopiline pärmseen (Candida albicans), mida võib leida kõigil inimestel soolestikust ja tupest. Soodsatel tingimustel seen paljuneb ja tekitab tupes põletiku, millele on iseloomulik sügelus, välissuguelundite ja tupe ärritus ja/või valulikkus, rohkenenud valge, tükiline (kohupiimataoline) tupevoolus. Tupeseen ei ole suguhaigus.

Põletikku soodustavateks asjaoludeks võivad olla antibiootikumravi, rasedus, organismis vastupanuvõime langus (näiteks viirusinfektsioon), kaasnev (seksuaalsel teel leviv) haigus suguteedes, östrogeeni sisaldavate ravimite tarvitamine (sh hormonaalsed rasestumisvastased vahendid). Mõnikord ei selgugi täpselt, mis tupe seenpõletiku teket konkreetsel juhul soodustas. Seenpõletik on üks sagedasemaid suurenenud tupevooluse põhjustajaid ning võib elu jooksul korduda. Esmaseks raviks sobib apteegi käsimüügis saadaval olev klotrimasoolkreem, mida saab määrida välissuguelunditele ja ka tuppe sisse panna sümptomite leevendamiseks. Kui see ei aita, siis tuleb pöörduda tervishoiutöötaja poole (noorte nõustamiskeskuse arst või ämmaemand, perearst, naistearst, naha-suguhaiguste arst, ämmaemand), kes kirjutab retseptiga välja kas tupesisesed ravimküünlad või suukaudsed seenevastased ravimid.

Seenpõletik ei ole seksuaalsel teel leviv infektsioon, kuid võib meestel tekitada peenise ja eesnaha ärritust, kihelemist ja sügelevat löövet. Sellisel juhul vajavad ravi mõlemad partnerid. Meeste raviks kasutatakse klotrimasoolkreemi, mida määritakse peenisele, või suukaudset ravi. Kui mehel kaebusi ei esine, siis tema ravi ei vaja.

Mõned nõuanded seenpõletiku kordumise vältimiseks:

• Hapendatud piimatoodete tarvitamine toiduks või probiootikumide kasutamine toidulisandina
• Pesu peaks olema mugav ja õhku läbilaskev, puuvillane pesu on parem kui sünteetiline.
• Välissuguelundite pesemisel peaks eelistama puhast voolavat vett. Spetsiaalseid apteegis müügil olevaid intiimpesuvahendeid võib soovi korral kasutada. Vältida tuleb kõiki muid pesuvahendeid ja seepe, eriti neid, mis sisaldavad mikroobivastaseid ja lõhnaaineid. Samuti peaks vältima intiimdeodorante.
• Mingil juhul ei tohi tuppe pesta seestpoolt ega teha tupeloputusi!
• Kui on teada, et suguvõsas esineb suhkruhaigust, tuleks kontrollida ka enda veresuhkru taset, sest diabeetikutel esinev kõrge veresuhkru tase soodustab seenpõletike teket.
• Mõnedel andmetel võib ka pärmitaignatoodete, valge jahu ja maiustuste liigne tarvitamine soodustada seenpõletiku teket, kuna need toiduained soodustavad seene teket soolestikus.

Bakteriaalne vaginoos on sageli esinev tupe mikroobikoosluse häire, mille puhul tuppe normaalselt asustavate piimhappebakterite hulk väheneb ja teatud bakterite (ladina keeles Gardnerella, Bacteroides jt.) osakaal tõuseb.

Bakteriaalse vaginoosi tekkepõhjused on ebaselged. On teada, et see ei ole seksuaalsel teel ülekantav, kuna seda esineb ka seksuaalelu mitte elanud naistel ning see enamasti paraneb spontaanselt sõltumata seksuaalsest aktiivsusest. Ka ei ole uuringud tõestanud, et partneri ravi aitaks ära hoida korduvaid bakteriaalse vaginoosi episoode naistel. Samas võib bakteriaalne vaginoos ägeneda just seoses seksuaalvahekorraga.

Selle põhjused on seotud pigem vahekorra, mitte ülekantavate mikroobidega. Partner ei ole BV (taas)tekkimise põhjuseks. Mõnikord võib BV ennetamisel siiski kondoomi kasutamisest abi olla, sest välditakse spermas leiduvate kaitsevõimet vähendavate ainete sattumist tupe keskkonda. Teadaolevalt võivad tupe mikroobikoosluse muutumist ja bakteriaalse vaginoosi avaldumist soodustada ;külmetushaigused; ehk enamlevinud viirushaigused, stress, hormonaalsed häired või kaasnevad muud haigused.

Umbes pooltel juhtudel ei tekita bakteriaalse vaginoosi kaebusi, ülejäänud pooltel juhtudel tekib rohkenenud halvalõhnaline (kala lõhna meenutav) tupevoolus. Kui esinevad kaebused, siis bakteriaalset  vaginoosi ravitakse kas tuppe asetatavate küünalde või suu kaudu võetavate tablettidega, mida kirjutab välja arst.

Bakteriaalne vaginoos on üks sagedasemaid tupevooluse põhjustajaid ning võib elu jooksul korduda. Korduvate kaebuste korral on soovitav partnereid uurida ka seksuaalsel teel levivate infektsioonide suhtes. Bakteriaalne vaginoosi leid juhuslikus tupeanalüüsis, kui ei esine kaebusi, ei vaja ravi. Bakteriaalne vaginoos ei ole suguhaigus.

Kui kaebus ei möödu spontaanselt võib kasutada apteegis käsimüügi küünlaid Vagisan. Vagisan piimhappe vaginaalsuposiite kasutatakse tupe loomuliku pH-väärtuse hoidmiseks ja taastamiseks.

Igapäeva pesukaitsmed ei ole soovitav kasutada kui seenpõletik ja, või bakteriaaline vaginoos kordub sageli.