Rasedus ja sünnitus

Kas ma olen rase? Kuidas rasedust diagnoositakse ja jälgitakse? Mida teha planeerimata raseduse puhul? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiad vastused just siit.

Sellel leheküljel on Sul võimalik lugeda raseduse ja sünnituse kohta. Oleme teemad jaotanud erinevatesse plokkidesse. Erinevate teemade leidmiseks keri lehel alla poole ning kliki teema pealkirjal.

Raseduse katkemise kohta saad lugeda SIIT.

Mida teha raseduse planeerimiseks?

Et rasedus kulgeks võimalikult meeldivalt ja ohutult, tasuks juba enne rasedaks jäämist kontrollida oma terviseseisundit ning astuda mõningaid ettevalmistavaid samme.

  • Vaktsiinid – kui sa pole varem põdenud tuulerõugeid ja punetisi, oleks soovitatav nende vastu kindlasti end vaktsineerida, kuna neisse nakatumine raseduse ajal põhjustab loote väärarenguid ja raseduse katkemist. Gripivaktsiin on soovitatav kõigile rasedust planeerivatele naistele, kuna gripp võib raseduse ajal kulgeda väga raskelt.
  • Foolhape – enne raseduse planeerimist ning kuni 12. rasedusnädalani võiksid kõik naised võtta 400 mikrogrammi foolhapet, mis toetab loote kesknärvisüsteemi arengut.
  • Alkoholi-, tubakatoodete ja narkootiliste ainete tarvitamise lõpetamine.
  • Naistearsti külastamine – testid suguhaiguste suhtes ning vajadusel ka PAP-test.
  • Hambaarsti külastamine – katkised ja põletikulised hambad võivad takistada rasestumist ning põhjustada rasedusaegseid probleeme.
  • Tervislikud eluviisid – töökoormuse ja stressi vähendamine, mitmekesine ja tervislik toit ning piisav liikumine.
  • Tervisliku kehakaalu saavutamine ja hoidmine.
  • Krooniliste haiguste esinemise korral on soovitatav pidada nõu oma perearsti või raviarstiga, et veenduda oma haiguse ja raseduse kokkusobivuses, vajadusel korrigeerida raviskeeme ja planeerida kroonilise haiguse rasedusaegset jälgimist.
  • Kui oled seni kasutanud rasestumisvastaseid vahendeid, siis võib rasedust planeerima hakata kohe pärast rasestumisvastase vahendi eemaldamist või kasutamise lõpetamist. See tähendab, et ei ole vaja enne rasedaks jäämist pausi pidada.

Viljakuse ja viljatuse kohta saad täpsemalt lugeda SIIT.

Kas ma olen rase?

Kui oled viimase 5 ööpäeva jooksul olnud kaitsmata vahekorras, on võimalik kasutada rasestumisvastast hädaabimeetodit!
Raseduse puhul võivad esineda järgmised sümptomid:

  • menstruatsioon jääb ära;
  • väsimus, unisus;
  • valulikkus allkõhus;
  • sagenenud urineerimine;
  • rindade hellus ja/või suurenemine;
  • iiveldus ja oksendamine;
  • kaalutõus.

NB! Alati pole need nähud raseduse tunnuseks.

Kui sul on kahtlus, et võid olla rase, tuleb kindlasti teha rasedustest. Rasedustesti saab apteegist ja ka suurematest supermarketitest ilma retseptita. Rasedustest tuleb teha hommikusest uriinist ja täpselt kasutusjuhendi järgi. Ka õrnal tekkiv teine joon viitab rasedusele. Rasedustest näitab rasedust juba paar päeva pärast oodatud menstruatsiooni ärajäämist või kaks nädalat pärast vahekorda, millest rasedus võis tekkida.

Kui rasedustest oli negatiivne, kuid kahtlus rasedusele siiski püsib, on soovitatav testi korrata kahe nädala pärast.

Kui ka korduv rasedustest on negatiivne, kuid menstruatsioon ei alga, tuleks panna aeg naistearsti vastuvõtule plaanilises korras.

Kui rasedustest on negatiivne ning hetkel rasedust ei soovita, tuleks kindlasti võtta kasutusele mõni tõhus rasestumisvastane meetod (implantaat, spiraal, pillid, plaaster, tuperõngas).

Kui rasedustest on positiivne ning soovid sünnitada, tuleks panna aeg ämmaemanda, noortenõustaja või naistearsti vastuvõtule.

Kui rasedustest on positiivne ning sul esineb tugev kõhuvalu või minestustunne või veritsus, tuleks pöörduda esimesel võimalusel naistearsti vastuvõtule. Tegemist võib olla emakavälise rasedusega.

Kui rasedustest on positiivne ja soovid rasedust katkestada, tuleks panna aeg naistearsti vastuvõtule kas naistenõuandlasse või noorte nõustamiskeskusesse ja öelda vastuvõtuaega broneerides, et plaanite rasedust katkestada – sel juhul saab vastuvõtuaja rutem.

Kuidas rasedus tekib?

Raseduse tekkimiseks peab sperma ehk seemnevedelik sattuma tuppe. See juhtub üldjuhul seksuaalvahekorra käigus. Tupest liiguvad seemnevedelikus leiduvad seemnerakud ehk spermatosoidid emakakaela kaudu emakasse ning sealt edasi munajuhasse. Raseduse tekkeks piisab ühest spermatosoidist, samas selleks, et see valitud spermatosoid jõuaks munarakuni, peab mehe seemnevedelikus olema piisav hulk hästi liikuvaid ja õige ehitusega spermatosoide. Kui munarakk ja seemnerakk ühinevad tekib viljastatud munarakk (sügoot), millel on võime hakata kiiresti jagunema uuteks rakkudeks – tekib embrüo. See juhtub munajuhas, seejärel liigub embrüo emakasse, kus see kinnitub emaka limaskestale ning hakkab kasvama. Emaka limaskestale kinnitub 5.-6. päevane embrüo, mida kutsutakse blastotsüstiks. Raseduse alguseks loetakse hetke, mil embrüo kinnitub emaka limaskestale.

Raseduse diagnoosimine

Rasedusele võivad viidata teatud sümptomid: näiteks menstruatsiooni ärajäämine, väsimus, unisus, iiveldus, oksendamine, rindade hellus, pingetunne ja kerge valulikkus kõhus, sagenenud urineerimine.

Rasedust saab kindlaks määrata rasedustestiga, mida saab vabalt retseptita apteegist ja ka mõnest suuremast toidupoest. Rasedustest määrab uriinist rasedushormooni. Rasedustest tuleks teha hommikusest esimesest uriinist, sest seal on rasedushormooni sisaldus kõrgeim ning sellest tulenevalt on testi vastus usaldusväärsem. Testi tehes tuleks kindlasti põhjalikult läbi lugeda kaasas olev kasutusjuhend, sest testid on pisut erinevad, erinev on vajalik uriinikogus ning vastuse ilmumiseks kuluv aeg. Ka nõrgalt tekkiv teine triip viitab positiivsele testi tulemusele ehk raseduse olemasolule. Rasedustest muutub positiivseks ehk hakkab rasedust näitama sõltuvalt konkreetsest testist umbes 2-3 nädalat pärast vahekorda või sel ajal, kui pidanuks algama menstruatsioon. Kui rasedustest on negatiivne kuid püsib kahtlus rasedusele, tuleks testi korrata 2 nädala möödudes.

Kui rasedustest on olnud positiivne, tuleks panna aeg noorte nõustamiskeskusesse või naiste nõuandlasse, kus saab teha juba edasisi plaane.

Raseduse suurust arvestatakse kokkuleppeliselt viimase toimunud menstruatsiooni esimesest päevast (mitte vahekorra toimumise päevast). Arsti või ämmaemanda juures saab vajadusel rasedushormooni määrata ka verest. Umbes 4-5 nädala suurust rasedust on võimalik näha ka ultraheliuuringul.

NB! Kui rasedustest on positiivne ning kaasneb tugev kõhuvalu või minestustunne, tuleks kohe pöörduda naistearsti vastuvõtule. Tegemist võib olla emakavälise rasedusega.

Raseduse jälgimine

Raseduse ajal peaks naine käima regulaarselt ämmaemanda või arsti vastuvõtul, kus vastavalt raseduse suurusele tehakse erinevaid analüüse (uriini- ja vereproovid) ja uuringuid (ultraheliuuring), mõõdetakse vererõhku, hinnatakse kaalutõusu ning raseduse teises pooles mõõdetakse ka kõhu kasvamist.

Raseduse jälgimisel tuginetakse Eesti Naistearstide Seltsi poolt koostatud raseduse jälgimise juhendile. Tavaliselt on raseduse ajal soovitatud kaks ultraheliuuringut: raseduse esimese trimestri sõeluuring kromosoomhaiguste riski hindamiseks, mis tehakse raseduse suuruses 12-13 nädalat ning loote anatoomia uuring, mis tehakse 20. rasedusnädalal. Nende uuringute eesmärgiks on täpsustada raseduse suurus, loodete arv, emaka anatoomia eripärad, platsenta asukoht ning juba sünnieelselt kindlaks teha võimalikud kõrvalekalded. Vastavalt vajadusele võidakse ultraheliuuringuid teha ka rohkem, nt raseduse alguses raseduse olemasolu ja asukoha kindlaks tegemiseks ning edaspidi, kui selleks on näidustus (on tekkinud kahtlus ema või loote seisundi häirele). Ilma näidustuseta ultraheliuuringute teostamist ei peeta üldjuhul soovitatavaks.

Rasedusaegsete muutuste osas nõustab iga rasedat individuaalselt tema ämmaemand või arst. Lisaks on soovitatav käia ka perekooli loengutes, kus räägitakse mitmesugustel raseduse, sünnituse ja lapsehooldusega seonduvatel teemadel ning kus saab kogu pere ennast eelseisvaks sünnituseks ette valmistada.

Planeerimata rasedus - kuidas edasi?

Ootamatult tekkinud raseduse korral, võib olla keeruline otsustada, kuidas jätkata. Kaasneda võivad mitmesugused vastakad tunded: rõõm, viha, kurbus, häbi, süütunne ja meeleheide. Nende otsuste ja tunnetega ei tasu jääda üksi. Võimalusel tuleks sellest rääkida näiteks kas partneri, vanemate või sõbrannaga. Soovi korral võib nõu pidada raseduskriisi nõustaja või psühholoogiga. Kindlasti tuleks pöörduda naistearstile, et veenduda raseduse olemasolus ja suuruses – raseduse suurusest sõltub, kui palju on võimalik võtta mõtlemisaega, kuna näiteks raseduse katkestamisel, aga ka raseduse jätkamisega seotud uuringutel on ajalised piirangud.

Planeerimata raseduse puhul tuleb otsustada, kas:

  • rasedust jätkata ja sünnitada ning kasvatada last ise – sellisel juhul tuleks end rasedusega arvele võtta ehk planeerida rasedusaegne jälgimine;
  • rasedust jätkata ja sünnitada ning loobuda lapsest – sellisel juhul tuleks end rasedusega arvele võtta ja pidada nõu sotsiaaltöötajaga;
  • rasedus katkestada.

Õiget ega vale otsust pole olemas – on vaid antud eluperioodil antud naise (paari) jaoks sobivaim valik. Otsuse langetamisel võivad rolli mängida isiklik valmisolek, paarisuhte olukord, tugivõrgustiku olemasolu, tulevikuplaanid, majanduslikud olud jpm. Võib juhtuda, et ümbritsevad inimesed soovivad naist otsuse tegemisel survestada, kuid tasub silmas pidada, et lõpliku otsuse langetab siiski naine ise.

Sünnitus

Ajaliseks sünnituseks peetakse raseduse 37.-41. nädalal toimunud sünnitust. Enne 37. rasedusnädalat on tegemist enneaegse sünnitusega ning alates 42. rasedusnädalast ülekantud rasedusega.

Tavaliselt algab sünnitus emaka regulaarsete kokkutõmmetega, mis muutuvad sagedasemaks ja tugevamaks, või lootevee puhkemisega. Enne seda võib juba paari nädala vältel tunda aeg-ajalt emakatoonuseid ning võib märgata, et voolus on muutunud limaseks ehk on hakanud erituma emakakaela limakork. Emaka kokkutõmbed põhjustavad emakakaela järk-järgulise avanemise: moodustub ühtne kanal tupega, mille kaudu laps emakast sünnituse käigus väljutatakse.

Selle osas, millisel hetkel tuleks pöörduda haiglasse ning mida sinna kaasa võtta, nõustab rasedat ämmaemand või arst. Sünnitama minnes võib kaasa võtta ühe tugiisiku, näiteks partneri, ema või sõbranna. Eestis toimub sünnitus enamasti sünnitusmajas ning sünnituse võtab vastu ämmaemand või arst.

Sünnituse ajal jälgitakse loote südametoone, ema vererõhku ja pulssi ning kehatemperatuuri. Ämmaemand ja arst juhendavad naist erinevate valuvaigistamismeetodite ning sünnitusasendite osas. Sünnituse pikkus võib olla väga erinev ning sõltub muuhulgas ka sellest, kas tegu on esimese või korduva sünnitusega. Sünnitus lõppeb lapse sünniga ning platsenta väljumisega.

Teatud juhtudel on ema või lapse seisundi tõttu vajalik teostada keisrilõige. Keisrilõige on lapse väljutamine emakast operatsiooni teel, operatsioon teostatakse kas üldnarkoosis või “seljasüstiga”. Keisrilõige võib toimuda kas plaaniliselt (takistus ise sünnitamiseks on juba varem ette teada) või ka erakorraliselt (keisrilõike näidustus selgub sünnituse käigus). Keisrilõike vajaduse üle otsustab naistearst. Eestis ei tehta keisrilõiget omal soovil ehk  ilma meditsiinilise näidustuseta, kuna tegu on mahuka operatsiooniga, millega kaasnevad oma riskid.

Sõltuvalt sellest, kuidas sünnitus kulges ning kuidas ema ja laps sünnitusest kosuvad, saab sünnitusmajast teatud juhtudel koju minna juba järgmisel päeval. Enamasti viibitakse haiglas siiski paar päeva.

Küsi nõu Küsi nõu